Täna räägime vastutusest
Tänane postitus on tõestuseks sellele, et pill tuleb pika ilu peale.
Ma ei ole sentimentaalne inimene. Jah, olen äärmiselt emotsionaalne ja näitan pea kõiki emotsioone välja igal võimalusel, aga ma ei räägi nendest. Vaatamata sellele, et ma ei jäta kunagi välja ütlemata oma arvamust, jätan ma selle asemel tihti sõnadesse panemata oma tunded. Palju lihtsam on ju kogu aeg teha nalja ja võtta asju vabalt. Kui tihti ma ka ei tahaks oma lähedastele ja sõpradele öelda, kui kallid nad mulle on, siis need sõnad ei tule mul kunagi suust. Küpsetan neile siis aga häid asju ja püüan olla nende vastu nõnda hea inimene kui oskan, lootuses, et küll nad teavad, kui olulised nad on.. Ma lihtsalt ei oska tundeid sõnadesse panna. Ma ei oska sentimentaalne olla. Ma ei taha, et maailm näeks, et nii kurjal ja konkreetsel tsikil on tegelikult vahel natuke raske olla. Tänane olgu suureks erandiks, sest mul on juba teist päeva nii kurb, et on füüsiliselt valus.
Olen teadupärast kassiinimene – mul on kaks kassi, üks vanem kui teine, ja olen kassiühingutes tegutsenud 2007. aastast. Olen oma toimetustest Kassiabis ka natuke pikemalt juba kord rääkinud. Seekord aga.. oeh.. ma lihtsalt ei saa aru, kuidas inimesed ei suuda oma kodulooma suhtuda kui oma pereliikmesse – kord võetakse “kingiks lapsele” (vaadake ometi allolevat videot), kord diivani või käekoti kaunistuseks, siis üldse jumal teab miks. Aga teate, mis? Loom ei saa aru, et ta on niisama ilu- või mänguasjaks võetud. Loom kiindub perekonda. Loom saab perekonna liikmeks. Loom armastab perekonda. Loom tunneb, et ta kuulub kuskile… Ja seesama loom ei mõista seda, kui temast loobutakse, sest ta kakub diivanit, sest emmed kardavad, et ta teeb veel sündimata linnupojale viga, sest ta jääb haigeks ja vajab ravi.. sest tegelikult temast lihtsalt ei hoolita piisavalt.
Mis mind seejuures enim hämmastab on see, et minu jutt ei ole suunatud vaestele, haigetele (sest ometi on olemas haigeid inimesi, kes oma lapsigi prügikasti viskavad), vaid sellistele inimestele, kes kuuluvad pealtnäha “tavalise Eesti pere” kategooriasse. Need on inimesed, kes tulevad meile kohale uhke autoga, viisakas rüüs, räägivad haritud inimese juttu ja ei näita välja ühtegi märki, et neis elutseb südametu monstrum. Tegelikult on need inimesed, kes lihtsalt võtavad looma, aga ei võta temaga kaasnevat vastutust. Kõik probleemid algavadki justnimelt sellest, et see va vastutus on midagi, mis osadel inimestel lemmikloomadega kuidagi aktiviseeruda ei taha. Justkui on kodus elav laps elusolend, kelle eest vanemad vastutavad, aga selle lapse kõrval ELAV lemmikloom on asi, mille eest keegi ei vastuta.
Jah, just vastutuseni ja selle puudumiseni tahtsin ma tegelikult oma jutuga jõuda. Nimelt juhtus üleeile kohutav tragöödia, kus üks meie kassidest uues kodus rõdult alla kukkus. Teate küll, kuidas kassidega lood on – ega nad seda kõrgust kuigi hästi tunneta, eriti kui silmapiiril lendab mõni lind või putukas, sest sel hetkel lööb kiskjainstinkt välja ja vaja on saaki püüdma hakata. Seetõttu on äärmiselt oluline see, et linnakorteris elavatel kassidel ei oleks võimalust rõdul turnida. Sama oluline on mitte akent avada ega seda tuulutusasendisse jätta (kahjuks on olemas ka lood sellest, kuidas kassid on tuulutusasendis olevasse aknasse kinni jäänud ja surnud). Loomulikult igale uuele kodule saab seda juttu mitu korda korrutatud. Aga seekord juhtus nii, et seda loengut pidin värsketele kassiomanikele pidama mina ja ja.. ma ei saanud hakkama. Noored inimesed olid nii asjalikud ja minu silmis said kohe esimesest lausest aru, et “loomulikult kassi rõdule ei lase ja akent ei ava”. Ilmselgelt siiski ei saanud, sest nädal hiljem oli kass surnud. Ma tean, et tõenäoliselt ei oleks ka minu poolne korrutamine aidanud selle vastu, et kassi ei oleks rõdule lastud.. aga võibolla ikkagi oleks noored teist korda rääkides asjast tõeliselt aru saanud? Aga võibolla kolmas kord oleks justnimelt seekord, kui noortele oleks kohale jõudnud, kui oluline on vastutada oma lemmiklooma heaolu eest? Aga aga…
Ma olen teist päeva juba täiesti löödud, nagu oleks mu oma kass ära surnud ja näib, et tunnen suuremat vastutust antud olukorras, kui nood noored. Isegi kui mu kaine mõistus ütleb, et mina ei vastutanud selle kassi elu eest, siis iga kord mõeldes meie väikesele säravale Oliviale, on mul lihtsalt füüsiliselt valus ja paha olla. Ma ei taha enam Kassiabisse minna, aga sellest saan kindlasti üle, sest ainult edasi tegutsedes saan ma tänavakasside olukorda parandada ja neid vastutustundetute inimeste tegude tagajärgede eest kaitsta.
Niisiis, head inimesed, palun teadvustage endale, et lemmiklooma võtmine on väga tõsine otsus siin elus, sest koos loomaga võtate te endale vastutuse teise elusolendi heaolu ja elu eest.
