Bataadikrõpsud

Kas teil ei tundu, et kevad on üks mõnusalt kiire aeg? Kogu aeg toimub midagi põnevat! Mina ei suuda igal juhul absoluutselt paigal püsida, olen täis energiat ja tegutsemistahet! Seda enam ei suuda köögis püsida ja süüa teha. Ma ei tea, kas me üldse oleme kunagi nii palju poolfabrikaate abikaasaga söönud kui viimase kuu aja jooksul. Peaks poolfabrikaadi-blogi pidama hakkama.

Mu Instagrami jälgijad juba kindlasti teavad, et eelmise nädala lõpp läks natuke kiireks seoses kahe üritusega. Esiteks veetsin ma reedese päeva Maamessil. Õigupoolest suurema osa päevast, kuni taevast hakkas rahe-lume-vihma segu langema. Olin alati eeldanud, et eks see selline kevadine rahvapidu ole.. ja justnimelt seda see oligi! Reedese päeva kohta oli inimesi uhkelt ja mingi hetk muutus ringi liikumine üsnagi vaevaliseks. Eriti nendes osades, kus toitu tasuta süüa degusteerida sai. Kohal olid nii erialainimesed kui ka memmed-taadid lastelastega ehk siis kokku sai paras segasummasuvila. Mulle selline melu meeldib (seni kuni liikuma mahub)! Kuigi ise olin justkui “erialainimene”, siis ikkagi olid mulle kõige huvitavamad osad toidupaviljon ja taluturg – kohal olid mitmed vallad, väiketootjad ja loomulikult Ausa Toidu Klubi. Loomulikult sõin end värskest soolakurgist peaaegu et lõhki.

Õnneks kõik see suur ülesöömine kulus ära, sest laupäeval ootas ees 100 km Võhandu jõge ehk siis 10. Võhandu maraton. Minu jaoks oli see lausa 5. kord sellest toredast üritusest osa võtta! Tegelikult ma, “kassnaine”, absoluutselt ei armasta vett ja lisaks tohutult kardan külma.. seega külm vesi on õudus ruudus. Seda enam ise ka imestan, et antud üritusele ikka ja jälle tagasi lähen. Ju siis on vaja iseendale või teistele midagi tõestada.. Minu suur armastus vee vastu ilmselgelt kajastub ka alloleval pildil 😀 Juhin tähelepanu asjaolule, et naised ikka sihikindlalt rühivad edasi, aga mehed naeratavad kaamerale.

Selle aasta maraton oli külm. Taevast õnneks midagi alla ei sadanud, aga õhk oli jahe ja ilm tuuline. Tuul oli parasjagu nii külm, et puhus kuni luudeni välja ja jättis kogu keha külmaks, kui palju riideid ma ka juurde ei pand. Lihtsalt ei saanudki sooja sel päeval, kuigi õhtu lõpuks lugesin kokku, et seljas oli 6 kihti pluuse, jope, kolm paari pükse, kaks paari sokke ja kahed kindad. Maratoni viimastel tundidel päästis mind vaid Jägermeister (haha, autocorrect parandas sõna – “Pagarmeister”), mis lõpuks ometi sõrmeotsad ja varbad soojaks tegi. Vee joomine oli sel hetkel raskendatud juba puhtalt seetõttu, et vesi oli päev otsa paadis (loe: jääkülm) ja tegi joomisel koostööd jääkülma tuulega – siis sai jahutust nii seest kui ka väljast. Siiski, jättes kõrvale selle külma-faktori, oli tegemist mõnusa maratoniga ja saime väga tublisti hakkama – 17 tunniga 🙂 Kuna ma olen sel aastal lõpuks ometi heas füüsilises vormis, siis järgmisel päeval oli meenutuseks vaid vedelikupuudusest tingitud pohmakalaadne peavalu ja väike värin, mille sain ravitud Ibumetini ja vee joomisega. Pärast seda jõudsin õhtul veel zumbassegi tantsima.. 🙂

Kas me võime nüüd teeselda, et iga kolme päeva tagant Tervise Arengu Instituudi kampaania raames ilmuv retsept on nagu minu postitus ja tegelikult ma ei ole retseptide jagamisega laisk olnud? Köögiviljakrõpsude retsept olgu aga täisväärtuslik retsept! Mis siis, et elementaarne. Maitsvad on need ikka!

Siinkohal lihtsalt pean ütlema, et mõtlesin guugeldada “krõpsud” ja “tšipsid” (jah, ma vahel kontrollin iseenda õigekirja. Tõsi, seda juhtub harva) ning olles trükkinud “krõpsud t…” pakkus Google mulle otsinguks “krõpsud tekitavad vähki”. Vabandust, aga.. wtf?

Bataadikrõpsud

Bataat

Oliiviõli

Soolahelbed

Cayenne pipar

Kuumuta ahi 220 kraadini. Viiluta bataat, pane küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, nirista peale oliiviõli ja küpseta ahjus ca 25 minutit. Küpsetamise ajal sega krõpse paar korda, aga jälgi, et need oleksid ikka ühes kihis. Valmis krõpsudele puista peale soolahelbed ja pipar.