Retseptivaba lugu Portugali reisist

Portugal on riik, mille külastamisest ma ei ole mitte kunagi unistanud ja ausalt öeldes isegi ei tea miks. Kuidagi olen oma lühikese elu jooksul käinud kolm korda Hispaanias, sealjuures Portugali suunas vaatamata. Küll aga avanes mul võimalus korraldada ühele väikesele seltskonnale ülevaatlik õppereis Portugali, mille sisse jäi reisimine riigi lõunast-põhja. Ja reisi korraldamine riiki, millest ei tea mitte midagi, on ju alati ratsionaalse käitumisena kirja läinud.

Portugali kiituseks pean kohe ütlema, et see riik on reisikorraldaja unelm – inimesed oskavad inglise keelt, vastavad kiiresti emailidele, on asjalikud ning vastutulelikud. Ka on riigis logistika paigas ja liiklemine kiire ning mugav.

 

Ah, mina siin  niisama poseerin oma kohvritega.

 

Meie reis algas Algarve regioonist, mis on muide üks Euroopa populaarsemaid turismipiirkondasid ja suvel elatubki turistidest. Õnneks kevadel oli rahvast seal veel üsna vähe, aga kõik näis kitsas sellegipoolest. Üldiselt jäigi mul enamikust Portugali linnadest kitsas mulje ja seda mitte halvas mõttes – seal on lihtsalt nii armsalt väikesed majakesed ja tänavad, kus ei oskaks isegi mina oma Honda Jazziga manööverdada. Meie grupp, 11 inimest, oli seega nende keeles suur grupp ja nii mõnigi koht jäi külastamata, sest max külastajate arv on 10. Niisiis ma ei kujutakski ette, et me oleks seal turismi tipphooajal ringi seigelnud. Oleks mahutnud vaid randa.. kui sedagi.

Igal juhul, tegemist oli ikkagi õppereisi, mitte rannapuhkusega. Nii me siis külastasime erinevaid ettevõtteid ja vaatasime, mida põnevat ja kuidas toodetakse ning kasvatatakse (kui te vaid teaks, KUI head olid seal hetkel apelsinid.. oeh.. kui me esimese värske apelsinimahla tellisime, siis mina küll arvasin, et meid on petetud ja mahla suhkruga segatud). Võrreldes Hispaaniaga on seal ikka seda kaunist rohelust nõnda palju, et tekib lausa kodune tunne!

Näiteks käisime vaatamas, kuidas toodetakse oliiviõli. Oliivid on hetkel küll üsna tillukesed…

 

Monterosa ettevõte, mida külastasime, on väga kõrge kvaliteediga toodangu peal väljas – nende oliiviõlid on mitmeid aastaid saanud auhindu ülemaailmsel oliiviõlide võistlusel New Yorgis (jah, päriselt ongi selline võistlus). Eks see on see, kui oliive korjatakse käsitsi ja puult korjamise ning pressi vahele jääb vaid paar tundi. Igalt puult korjatakse ca 45 kilo oliive ja sellest saadakse vaid 9 liitrit oliiviõli.

Pean tunnistama, et minu teadmised oliiviõli kohapealt olid varem ikka eriti kesised. Ma näiteks ei teadndki, et oliivid kasvavad muidu põõsana, aga õige hooldamise ja pügamise abil kasvavad neist puud.. mis ajapikku keskelt pooleks ehk kaheks puuks kasvavad. Magic. Vett nad ei vaja ja mingit kunstlikku väetist või pestitsiide ammugi mitte.

 

See puu (need puud?) pidavat olema üle 2000 aastat vana.

 

Kas teie teate, mis lõhnaga on õige oliiviõli? Üsnagi tugeva värske muru lõhnaga! Õli peab olema puuviljane, mõrkjas ja vürtsikas/piprane! Ma vist seisin ja kuulasin seda ekskursiooni ammulisui ja kui veel lõpuks degusteerimiseks läks.. Kus ma küll varem elanud olen? Eks ma ikka ökopoodidest oma parema äranägemise järgi olen oliiviõli ostnud, aga mitte kunagi varem ei ole selle maitsele suuremat tähelepanu pööranud, kui see, et väga mõrkjad õlid olen järgmine kord poeriiulisse jätnud.

Loomulikult sai kohapeal õli kaasa osta ja loomulikult olid hinnad vastavuses kvaliteediga 😀 Kusjuures nende neljast oliiviõli sordist oli neil endal laos alles kaks, sest ülejäänud olidki lihtsalt ära ostetud..

 

 

Umbes sama rumalana tundsin ma end Novacortica korgitehases. Selgus, et korke ei tehtagi ühe tükina, st veinikorke ikka tehakse küll, aga šampusekorgid valmivad mitmes osas. Alumises osas on mitu õhukest korgi plaati ja pealmine osa on tehtud tootmisprotsessi jääkidest. Ehk siis see osa, mis puutub šampusega kokku, on kõige kvaliteetsem ja selle valmistamise tehases me käisimegi.

 

Korgitamme koor

Novacortica tehase korgid lähevad müügiks Hispaaniasse, Itaaliasse ja Prantsusmaale. Alumisel pildil on näha, millist kvaliteeti, milline riik otsib – mida vähem mulle, seda kvaliteetsem ja kallim kork on. Arvake ära, mis riiki mis korgid lähevad 😉

 

 

Tegelikult oli aga meie reisi eesmärgiks siiski aiandite külastamine. Vaatasime erinevaid istikuid.. Nii mõneski neist kasutatakse Baltikumi turvast.

 

 

  

 

Algarve regioonis üldiselt selliseid suuri ja kuulsaid vaatamisväärsusi ei ole, välja arvatud rannad 😉 Aga siiski on olemas üks “kohustuslik turistikas” ehk Sagres ehk maailma lõpp ehk Euroopa edelapoolseim tipp. Natuke aukartustäratav on see Sagres oma kõrgete kaljude ja lõputuna näiva ookeaniga.

 

Turistid ootamas päikeseloojangut maailma lõpus.

Väike tibipilt kuulub iga vaatamisväärsuse juurde.

Lõunast liikusime me edasi Lissaboni suunas, kus olime veelgi kultuursemad – peamised vaatamisväärsused said giidiga külastatud, hea toit söödud ja reede- ning laupäevaõhtune melu nauditud. Kuigi mulle väga meeldib kultuurijutt ja meil oli ka oivaline giid, siis ikkagi on minu jaoks toiduelamus reisimisel suurimaks näitajaks.. ja Lissabonil oli häid toiduelamusi pakkuda küllalt. Siinkohal ma pean tunnistama, et reisi korraldamisest lõviosa tegelikult kuluski sellele, et leida häid söögikohti ja teha broneeringuid. Kahjuks tähendab isegi Lissabonis 11-pealine grupp seda, et nii mõnigi restoran ei võta teid vastu või paneb eraldi ruumi sööma.

Kusjuures söögikohad, mida me Lissabonis külastasime, olid sellised, mida meie seltskonna kõige valivam, et mitte öelda pirtsakam, liige valis vastavalt kohalike soovitustele. Muide Lissabonis on täitsa tavaline see, et inimesed (ka need, kellel on broneering) on nõus heade restoranide uste ees füüsiliselt järjekorras seisma ja lauda ootama. Tundub, et need järjekorrad ongi parimad söögikohtade välimäärajad.

Ise tooksin välja vast ühe restorani – Carvejaria Ramiro, mida kohalikud peavad üheks parimaks mereandide pakkujaks Lissabonis. Pakuvad nad aga neid ande, mis hommikul merest parasjagu püütud on. Näiteks neljas erinevas suuruses/serveeringus krevette..

 

Enamik krevette läks siit vist minu kõhtu.. Ups.

Midagi uut ja hirmutavat ehk nuivähk.

Lõunamaade klassika ja üks parimaid palasid – krevetid, tšilli, küüslauk, oliiviõli ja meresoolahelbed.

Üldiselt ma ütleks, et Lissabon oma künkliku maastiku, kitsaste tänavatega ja tohutu meluga on minu masti linn – teha on palju ja maitseelamusi veel rohkem. Kahjuks sain ma ise vaid killukesega linnast tuttavaks ja seega läheksin kindlasti sinna uuesti.. ja kindlasti taas väljaspool turismihooaega.

Kui Kaju Köök oleks eksisteerinud keskajal… 😉

Edasi põhjapoole liikudes jõudsime me kohale Portosse ja ja.. oeh. Millal saaks sinna tagasi? Millegagi see meenutas mu lemmiklinna Prahat..

Porto oli tõesti esimene koht Portugalis, kus ma tundsin, et siit ei taha veel ära minna. Teadupärast on tegemist Portugali suuruselt teise linnaga, millest on oma nime saanud portvein (aga mitte Portugal!). Okei, giidi sõnul tegelikult kohalikele  üldse ei meeldi see, et turistide jaoks Porto=portvein. Aga see ei tähenda, et turistid ei veedaks oma aega veinikeldrites end keset päeva purju juures:

Ferreira veinikeldrites, viies pokaal käsil.

Kui teil jääb mõni portvein liiga kauaks kappi seisma, siis tasub seda avada kuumade tangidega pudelikaela otsast sulatades.. 😀

Üldiselt on Portugal piisavalt väike nädalaga lõunast põhja sõitmiseks riigist lühikese ülevaate saamiseks. Aga samas piisavalt suur, et jääks mulje justkui poleks midagi näinud ja peab tagasi minema. Ise ma enam Lõuna-Portugali ei läheks, sest minu jaoks Euroopa ei ole rannapuhkuse sihiks. Samas nii Lissabon kui ka Porto vajavad korduskülastust. Rääkimata loodusest, mis näis bussiaknast vaadates nõnda kaunist, aga nõnda kaugel..

Muide, toitudest jäid mul seekord söömata sardiinid:

Aga see ei tähenda, et ma ei oleks võinud lauakaaslase taldrikusse fotokaga ronida 😀

…. ja lõpetuseks üks pisike paella mereandidega. See, et tegemist Hispaania roaga, ei tähenda, et seda Portugalis üsna palju ei pakutaks.

.. ja mmmõnus mereanni-köögiviljahautis. Olgem ausad, neid pottide-pannidega serveeritud mereannihautiseid sai üksjagu söödud.. ja sööks hea meelega veel!