Suupisted suitsulõhega ja järjejutt haridusest

Häid pühi on vast juba hilja soovida. Rääkimata jõululaua retseptisoovitustest… Aga aastavahetuse lauale ühed suupisted suitsulõhega sobivad kindlasti suurepäraselt!

 

 

Ma vist igal aastal jälle jahun sellest, kuidas ma ei ole jõulude inimene. Eelistan aastavahetuse tähistamist – saab möödunud aasta lähedastega ära saata, kokkuvõtteid teha ja uusaastalubadusi anda. Hetkel on küll aastavahetuse postituseks natuke vara, aga rahuliku pühadeaja puhul on mul aega ja tuju, et jätkata lugu enda haridusteekonnast. Saime abikaasaga 1,5 h jalutatud ja ootan nüüd, kuniks ema teeb borši lihapirukatega.

Sellest, kuidas ma ülikoolini jõudsin, saab lugeda siit postitusest.

 

Ühtäkki, endale ja kõigile teistelegi üllatuseks, olingi Tallinna Ülikoolis õppimas keskkonnakorraldust. Minu jaoks tähendas ülikool suurt muutust ja vabanemist, sest ootamatult enam mitte kedagi ei huvitanud see, mis hinnetele õpin! Olin ju tasuta kohale saanud ja õppisin piisavalt hästi, et saaks kogu ülikooliaja õppetoetust (mis on omaette naljakas teema, sest alustades ülikooli sain 1500 krooni ja see kattis lõviosa mu kulutustest, magistri ajaks sain aga 55 EUR ja ei saanud enam isegi aru, kui see raha kontole laekus..). Ja olgem ausad, selleks, et Tallinna Ülikoolis bakas viisakaid hindeid saada, ei pea just üleliia pingutama. Üldainete läbimisel lasin ma kaks aastat vanal keskkoolirasval liugu ja siis hakkasid lõpuks erialaained, mis olid suuremalt jaolt piisavalt huvitavad/loogilised, et ei nõudnud õppimisel pingutamist.

Millega ma siis tegelesin eriala õppimise asemel? Nooohhhh… millega ma ei tegelenud..

Eks ma ikka hakkasin aktiivselt tööl käima. Esialgu proovisin tubli neli kuud ettekandjaametit suurepärases baaris Kaheksa. Aga üldiselt olid mul bakaajal stabiilselt kolm töökohta – giid/reisisaatja bussireisidel Tšehhi, Ungarisse ja Itaaliasse; konverentsisekretär ja asendussekretär. Kõik töökohad olid paindliku graafikuga ja ideaalsed tudengile. Läksin tööle siis, kui kutsuti ja endale parasjagu sobis. Aga tööst teen kunagi eraldi postituse.

Lisaks keskkonnakorraldusele omandasin kaks lisaeriala – projektijuhtimine ning rekreatsiooni- ja turismikorraldus. Rekreatsiooni õppimise ajaks olin ise paar aastat juba giid olnud ja see tähendas, et loengutes ma heegeldasin igavledes ja kui oli aeg teha kodutöid/ettekandeid, siis õppejõud vaatasid ainult ammulisui otsa, imestades, kuidas ma nii elutark olen.. 😀

Kohe ülikooliaja alguses liitusin noortele suunatud veebiajakirjaga “Sinu Võimalused”. Sama seltskonnaga andsime välja raamatu “Ettevõtja heade mõtete raamat”. Nii et tegelikult olen täitsa raamatu kaasautor olnud. See oli väga vinge ettevõtmine ja kahju, et lõpuks soiku jäi. Kui ütlesid inimestele, et soovid intervjuud selleks, et kirjutada noortelt noortele inspireerivat ajakirja/raamatut, siis olid kõik avaliku elu tegelased kohe nõus intervjuusid andma.

Ülikooli algusega algas ka minu crazy cat lady karjäär, kui liitusin MTÜ Kasside Turvakoduga, kuhu kord nädalas toimetama jõudsin.

Loomulikult hakkasin kohe rühmatrennides käima, eks ikka tantsimas, esialgu Bailatinot ja Stripdance’i Revalis, hiljem avastasin MyFitnessi Zumba.

 

Prahas, oma lemmikklubis, 80ndate ja 90ndate videodisko. Kahtlaselt pilbas olen..

 

Ühesõnaga ülikool oli kusagil tagakuklas tiksuv kohustus. Kursakaaslased olid juba harjunud, et ma olin selline omaette hoidev tsikk, kes alati kusagilt kuskile jooksis, ja loenguid üle lasi. Lõpuks aga tuli esimene hirmus aine nimega statistika. Ainel iseenesest polnud väga viga, aga õppejõud.. uhh.. ennasttäis kuri vanamees, kes tegi esimeses loengus meile juba selgeks, kui rumalad inimesed me oleme ja kui tark tema on. Siinkohal lõi välja minu kange iseloom – mina ei kavatsenudki veeta semestrit ühe kibestunud vanamehe meelevallas. Uurisin võimalusi läbida statistika TTÜ’s ja punktid üle kanda. Selle peale valis vanamees välja need TTÜ statistikad, millega lubab oma ainet asendada. Nooohhhh, need ained andsid 2x rohkem ainepunkte ja kestsid igal nädal vähemalt 5h. Siinkohal minus elav kangekaelne jäär ärritus veel enamgi ja leidis parema lahenduse: valisin välja Prahas ülikooli, kus oleks keskkonnakorraldus ja statistika, ajasin asjad niikaugele, et see ülikool sõlmiks Tallinna Ülikooliga Erasmuse lepingu.. ja läksin semestriks sinna õppima 😀 Vahel ikka ise ka naeran iseenda iseloomu üle.. 😀

 

Miss Erasmus ja duckface

 

Uh-oh.. selgus, et alles Prahas toimus tõeline vabanemine. Mul oli seal ainult 5 ainet… ja ülejäänud aja olin lihtsalt rõõmus ja rõõsa sotsiaalne tudeng. Käisime pea iga õhtu teiste välistudengitega väljas ja pooltel kordadel lõpetasime varajaste hommikutundideni klubis tantsides (oli vaja esimest metroorongi oodata..). Ma ei teagi, kas asi oli anonüümsuses või justnimelt selles, et meil oli alati oma välistudengite seltskond, aga Prahas ma lausa tahtsin klubides tantsimas käia. Eestis olen parimal juhul kolmes klubis üldse käinud, vaatamata sellele, kui väga mulle meeldib tantsida. Prahas sain veel tiitli Miss Erasmus (selleks ei olnud vaja muud, kui 0,5 l õlut kõige kiiremini ära juua) ja sain auhinnaks kolmekuulise spordiklubi paketi, kus ma siis käisin taaskord zumbas..

Ühesõnaga tänu Prahale sain ma natukene seda tõelist tudengielu maitsta. Aga seda vaid semestriks. See-eest tõeliselt elavaks ja emotsioonirohkeks semestriks.

 

Koju tagasitulekuks tulid mulle kolm kursakaaslast Eestist autoga järele..

 

Eestisse tagasi tulles oligi mul sisuliselt jäänud teha vaid bakatöö, mille kirjutasin kantavate patareide käitlemisest Eestist. Suht pastakast imetud teema ja mingeid andmeid ma ka kusagilt kätte ei saanud, aga väga minulikult läksin sirge selja ja selge häälega seda jama kaitsma. Komisjoni esimees ütles ettekande järel, et tore näha, et keegi ikka teab ka millest räägib (st ma mitte kunagi ei loe ettekannetel tekste maha) ja ainsaks küsimuseks oli “Kas sind päriselt huvitab antud teema?”. Nii et kogu mu sõjakus läks tühja ja ja… bakatöö hindeks sain B! Saate aru, B?!?! Ma olin niiiiiii pettunud kogu selles bakatöö värgis, sest ma tõesti olin veendunud, et küsimuste ja kommentaaride puudumine = A. Pffff.

Baka lõpuks olin aga jälle segaduses, sest ma ei olnud kindel, kas tahan ikkagi magistrit keskkonnakorralduses teha. Nagu olete juba isegi aru saanud, siis ma ei ole akadeemilist tüüpi inimene. Pigem selline sajal rindel rapsija ja kõigetegija. Otsustasin aasta vahele jätta ja tööle minna. Kuigi tööl ma juba nägin, et keskkonnakorraldus ei ole see, mis saab minu tegevusvaldkonnaks, siis magistri tegin ikkagi hiljem ära. Miks ma aga seda nägin? Teate, minu ettekujutus keskkonnakorraldajast oli alati selline, et käid aga looduses või hoopis ettevõtetes või aruteludel või koosolekutel ja targutad ning otsid lahendusi. Selline poole kohaga lillelaps ja poole kohaga targutaja. Aga siis nägin tööl kõrvalt, et reaalsuses istuvad keskkonnakorraldajad hommikust õhtuni arvuti taga ja kontorist väljasaamine on pigem erand. Minul pole aga sellist püsivust veel elus ette tulnud.

 

Pärast TTÜ lõpetamist. 2 aastat ja 10 kilo.

 

Magistri tegin TTÜs ingliskeelsel keskkonnakorralduse erialal ja siinkohal ma ei saa midagi põnevat rääkida. Minu jaoks oli tegemist suuresti tuimalt paberi väljateenimisega. Ehk siis kaks aastat ma käisin täiskohaga kontoritööl ja õhtuti loengutes. Varahommikutel kell 6 alustasin päeva kas ujudes või blogimisega, et natukenegi end mõistuse juures hoida. Magistri lõpetasin cum laude, nominaalajaga, 10 kilo raskemana. Lõputöö oli Eesti jõgede hüdromorfoloogiast ja sai kaitstud taaskord sirge selja ning selge häälega. Taaskord ilma ühegi asjaliku küsimuseta ja retsensent oli tööst nii vaimustuses, et kallistas mind pärast kaitsmist komisjoni ees. Awkward, nagu me oleks vanad tuttavad. Nagu ütlesin, pea on mulle antud väga hea ja kui ma end kokku võtan ja pingutan, siis igasugune akadeemiline töö on lapsemäng. Probleem tuleb enamasti lihtsalt sellest, et ma tahan teha siin elus asju, kus süda teeks peaga koostööd..

 

Väike nohik presidendi juures vastuvõtul.

 

… ja siin ma siis nüüd olengi. Paberitega keskkonnakorraldaja. Kirjutamas teile retsepte. Eluiroonia.

Tööst, mis on aga täiesti omaette ooper ja paralleeluniversium, räägin teinekord.

 

 

Retsepti alge: siit.

 

Suupisted suitsulõhega

 

150 g kuumsuitsulõhet

1 kõvaks keedetud muna

1 sl hapukoort

2 sl toorjuustu

2 sl majoneesi

2 tl sidrunimahla

1 küüslauguküüs

Musta pipart

Musta leiba

Punast sibulat

Marineeritud pärlsibulat

Tilli

 

Sega blenderis kokku küüslauk, lõhe, muna, hapukoor, toorjuust ja majonees. Maitsesta musta pipra ja sidrunimahlaga. Hoia serveerimiseni külmkapis.

Serveerimiseks lõika leivast ampsusuurused tükid, tõsta peale lõhemääre, punase sibula rõngas, pärlsibul ja till.