Vürtsikad mandlid

Vürtsikad mandlid on vast parasjagu õige advendiaja toit. Eks? Ma võiksin küll neist mingi aeg toituda..

Lugesin eile õhtul läbi päris mitu südamlikku advendipostitust. Tahaks nagu ise ka midagi südamlikku öelda, aga esiteks, ma ei teadnudki, et eile oli 1. advent. Teiseks (mis tuleneb osaliselt esimesest), veetsin päeva rahulikult köögis toimetades. Vähemalt selle hetkeni, mil ema helistas ja küsis, mis kell me õhtul kokku saame. Meie?? Õhtul?? Kokku saame?? Selgus, et meil olid õhtuks kontserdipiletid, mille olemasolu oli aasta tuulepäiseim inimene ära unustanud. Tänks, aju.

Ometi on üks sentimentaalsem teema, mis taaskord vajab välja elamist.

Teate.. suurema osa rasedusest ma olen end tundnud koledana. Ma ei ole see särav ja elurõõmu kiirgav pallike. Kuigi ma ei ole pinnapealselt materiaalne inimene ja hindan teistes ikkagi seda sisemist ilu (samas, täiesti paradoksaalselt, kõik mu sõbrannad on väga ilusad), siis enda jaoks on välimus, eelkõige aga kehavorm, alati olnud äärmiselt oluline. Eriti enda enesekindlusele. Ma lausa kõnnin silmnähtavalt sirgema seljaga ja nina püsti, kui tunnen end oma kehas hästi.

Raseduse alguses kohe läks mu keha igast suunast… pehmeks. Tekkisid lisakilod, ilusad suvekleidikesed, mis minu puhul on 99% juhtudest liibuvad, ei läinud enam selga ja …. Ma ei suutnud enam isegi oma lemmikut tantsutrenni nautida, sest mulle ei meeldinud vastu vaatav keha ega selle piiratud liikumisvõime. Raseduse arenedes ja kõhu kasvades see “ma olen nii paks” tunne hakkas tasapisi kaduma. Juba hakkas peeglist vastu vaatama raseda naise keha. Trenni oli jälle tore teha ja kõht oli kehast eenduv pingul pallike. Ometi ma ei tundnud ennast ilusana ja ma ei saanud aru, kuidas üldse saavad rasedad naised end ilusana tunda.

Eelmisel nädalal oli mul viimane suurem tööüritus, kuhu tuli kokku suurem seltskond inimesi, kellega olen aastate jooksul töötanud. Ma olin seda üritust salamisi pikalt peljanud, sest noh, suurem osa seltskonnast on mehed, ja mina olen aastate jooksul olnud ikka see ilus noor üritusekorraldaja, mitte emavaal. Olin ürituse eel terve öö magamata, aga endalegi üllatuseks olin hommikul täiesti rahulik, tegin aga meigi pähe (kuna ma meigin end umbes kord kvartalis, siis võibolla on kõik järgnev jutt ajendatud hoopis sellest, et ma sel päeval end lõpuks meikisin 😀 ) ja võtsin end kokku. Millal iganes on mul vaja olla tähelepanu keskpunktis, siis olen enesekindel nagu kala vees ja täiesti vana rahu ise. Läksin aga hommikul suure naeratusega tööle ja ja.. päev otsa kuulasin komplimente selle kohta, kui ilus ma olen. Isegi naistelt. Mul käis peast mingisugune klõps läbi ja ühtäkki olin lõpuks ometi ka enda silmis ilus.

Meil on üks koostööpartner, kes on aastate vältel mind alati ignoreerinud. Ta tundub kuidagi kõrk ja üleolev. Koosolekutel vaatab minust mööda ja väldib silmsidet. Olen otsustanud, et ta lihtsalt ongi selline ennasttäis šovinist, kelle jaoks noore naisterahva arvamus ei tähendagi midagi ja ei kõlbagi minutaolistega suhelda. Isegi tema, jätkuvalt otsa vaatamata, ütles mulle esimest korda lause: “sa oled nii kena”. Ma oleks ehmatusest peaaegu pikali kukkunud. Võibolla ta ei olegi nii üleolev? Võibolla ta lihtsalt ei vaatagi inimestele silma? Võibolla olin ma ise oma naiseliku fantaasiaga omistanud talle suhtumise?

Ja nii lihtsalt see käiski. Nii lihtsalt sai minust ilus rase naine. Vaatan peeglisse ja olen rahul. Vähemalt niikaua, kui minu ilus tunnelnaba end kõhule punnina üles ei löö.. Nüüd siis teate, miks jagasin üle pika-pika aja endast fotot Kaju Köögi FB lehel ja Instagramis.

Happy! ☺️

A photo posted by Olga Kaju (@olgakaju) on Nov 24, 2016 at 11:34am PST

Ma ise juba mingi aeg tagasi hakkasin endale teadvustama, kui oluline on siiraid komplimente teha. Alati ei piisa sellest, et te ise teate, kui tubli teine inimene on. Kui ma arvan, et mu sõbranna on ilus, siis nii ma talle ka ütlen. Kui treener on olnud trennis eriti särav, siis nii talle ka ütlen. Kui abikaasa on tublisti kodu ära koristanud, siis nii talle ka ütlen. Niisiis – kui te mõtlete ilusaid mõtteid, siis ärge unustage neid välja öelda! Teie üks ilus mõtteke võib teise jaoks olla tohutult tähtis.

Algretsept: Nami-Nami.

Vürtsikad mandlid

100 g pruuni suhkrut

ca 10 g piparkoogimaitseainet*

0,5 tl soola

1 munavalge

2 sl vett

300 g mandleid

*Kogus sõltub sellest, kui vürtsikaid mandleid soovid. 10 g maitseainega oli kate ise väga vürtsikas, aga koos mandliga süües oli maitse pigem mahedam.

Kuumuta ahi 150 kraadini.

Sega kokku suhkur, piparkoogimaitseaine ja sool. Klopi munavalge kergelt lahti ja lisa koos veega maitseainetele. Lisa mandlid, sega läbi ja tõsta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile.

Rösti mandleid umbes 30-40 minutit, kuni need on krõbedad. Küpsetamise vahepeal keera mandleid iga 5-7 minuti tagant, et need ei jääks paberi külge.