Lahtine juustupirukas

Alustuseks tutvugem minu selle nädala lõunasöögiga, õigupoolest “lõunasöökidega” (just-just, tegemist vähemalt nelja päeva lõunasöögiga) – juustupirukas.

 

Sorrrrri, mu niigi puudulik fotograafia nutab praeguse ajapuuduse all..

 

Kui nüüd rääkida asjadest, mis mind häirivad, siis esiotsa jäävad kindlasti inimesed, kes räägivad kogu aeg, kui kiire neil on ja midagi nad ei saa tehtud ja ving ving ving. Ausalt ka, ma iga kord kuulates sellist virinat, mõtlen, et vähem möla, pikem samm; kes teeb, see jõuab jne. Ehk siis on minu silmis need laisad või aeglased inimesed, kellel virinaks justkui aega on, aga asjade ära tegemiseks mitte.

JA NÜÜD… Teate, mul on nii jubedalt kiire.

Vabandan siis kõigi nende ees, kelle kiire elu jutte olen skeptiliselt kuulanud. Vähemalt nende ees, kes päriselt ka on asjalikud.

Sellest ajast peale kui ma kuulutasin välja, et täidan nüüdsest ametlikult tellimusi (mida on olnud juba lausa nädal) on mul ühtäkki aeg otsa saanud. Ma püüan meeleheitlikult süstematiseerida oma ajakasutust, e-kirjadele vastamist, poes käimist jms. Hea, et abikaasat kodus ei ole, muidu peaks veel söögi tegemisele mõtlema.. brrr.. Ilmselgelt on veel vara mõelda süsteemi tekkimisele, aga pedandina on mul väga raske taluda praegust korralagedust.

Aga kui nüüd selle väikese korralageduse ja logistika logisemise osas silm kinni pigistada, siis kogu see melu teeb mind oi kui õnnelikuks. Mulle meeldib see kiirus. Meeldib tööl pead töös hoida. Meeldib õhtul kodus keha töös hoida (ei, ärge mõelge vasakule ometi). Meeldib tortide kontseptsioone välja mõelda. Meeldib trepist üles-alla joosta, et tellimusi üle anda. Meeldib see tunne, kui kallan peegelglasuuri tordile. Meeldib kogu melu keskel tantsida. Meeldib lugejatega suhelda (ja nüüd aina rohkem näost-näkku kohtuda). Meeldib ühesuuruseid makroonipoolikuid kokku otsida. Meeldib rampväsinuna voodisse langeda ja oma kaks kassi kaissu võtta. Meeldib, noh. Ma kindlasti ei kavatse igavesti niimoodi rapsida, aga kuniks jaksu, tervist ja entusiasmi jagub, siis maha rahuneda küll ei soovi. Seda enam, kui tulemuseks on sellised tordid, mille pinnalt lausa peegeldub glasuur vastu.. 🙂 Rrr… (jah, ei, päris normaalne ma ei ole, selle oleme õnneks ammu selgeks teinud).

 

 

Rääkides tervisest. Ma ei ole üks nendest peavalu-naistest (sülitab üle õla). Aga aeg-ajalt võib juhtuda küll nii, et pea kipub pooleks minema. Üldiselt on selleks kaks peamist põhjust – tugev tuul + mütsi puudumine või see, kui ma olen üleerutunud (millele teadupärast järgneb pingelangus). Sel pühapäeval ma aga olin oma toiduasjadega nii üleerutunud, et sain miskit migreenilaadset. Teate küll, kui pea lõhub, pilt sõidab ja süda läigib. Ei tea? Lucky you.. Ma ikka paar korda olen sellist rõõmu siin elus kogenud. Seekord võtsin valuvaigistit, istusin maha ja mõtlesin, mis eluga edasi peale hakkan.. Mis muud, kui läksin trenni. Täiesti loogiline käitumine ju, eksole… Alguses nägin treenerit topelt, mille vastu ei ole mul iseenesest midagi, aga juba poole pealt tundsin, et pilt muutub selgeks ja tuju läheb heaks.. ja läinud ta oligi. Mitte treener, vaid peavalu. Kogu peavalu ja hägusus. See on ikka uskumatu, kuidas sport inimesele mõjub. Ja ärge püüdkegi väita, et valuvaigisti mõjus. Need olid hoopis endorfiinid.. ma vist olen väikestviisi trennisõltlane. Võiksin kirjutada terve postituse sellest, kui palju positiivseid emotsioone kaasneb mu iganädalaste trennidega… ja tõenäoliselt teengi seda peagi.

 

 

Sai vist piisavalt pikk ja segane jutt küll tänaseks. Süüdistan kõiges oma praegust üleüldist korralagedust, mis elus valitseb.

Aga tänane lahtine pirukas on väga lihtsalt tehtav ja mõnusalt tugeva juustu maitsega. Lihtsuses peitub ikkagi mingi võlu… ütleb teile raketiteaduse-Olga.

Kasutasin pirukas kuulsat prantsuse kõva juustu – Cantal, mille sain kauplusest Kukk ja Kokk. Juust on asendatav näiteks meil kaubanduses lihtsamini kättesaadava Cheddar juustuga.

Retsepti motivatisoon siit.

 

Lahtine juustupirukas

26 cm

 

Põhi

250 g jahu (mul täistera nisupüül)

140 g võid

ca 4-5 sl vett

0,25 tl soola

0,5 tl suhkrut

 

Täidis

2 sibulat

1 sl võid

3 muna

300 g Cantal juustu

250 g vahukoort

0,2 tl muskaatpähklit

Soola, pipart

 

Sega jahu või, soola ja suhkruga purutaoliseks massiks. Lisa vesi ja sega, kuni saad ühtlase massi (pigem sega vähem, kui rohkem). Mässi tainas kilesse, suru lapikuks ja pane külmkappi vähemalt 1 tunniks.

Kuumuta ahi 190 kraadini. Määri pirukavorm võiga.

Tõsta tainas külmkapist välja, rulli jahusel laual lahti ja tõsta tainarulli abil pirukavormi. Trimmi ääred. Tee põhja sisse paar auku ja pane põhi veel 15 minutiks külma. Seejärel tõsta tainale peale foolium ning küpsetamiskindlad raskused. Küpseta 20 minutit. Eemalda foolium ja raskused ning küpseta veel 20 minutit.

Vahepeal haki ja seejärel prae sibul võiga õrnalt kuldseks. Vahusta munad, vahukoore, pipra, soola ja muskaadiga. Lisa juust ja sega läbi. Puista sibul ühtlaselt pirukapõhjale, kalla peale täidis ja tõsta ahju. Alanda temperatuuri 175 kraadini ja küpseta pirukat, kuni see pealt kaunilt kuldne ehk ca 30 minutit. Naudi soojalt!