Lahtine tomatipirukas mee ja tüümianiga

Mul oli puhkus! Kolm päeva! Neist kahel päeval tegin pulmatorti. Aga sellest teinekord. Täna räägin hoopis natukene esimese maailma probleemidest.

Viimasel ajal näib, et kõik elustiiliblogijad soovivad aina enam elustiili-toidublogijateks (Toidu-elustiili? Toidustiili?) saada. Eks see elustiili-toidublogija elu ongi äärmiselt kerge – jutusta aga niisama ja kui pole millestki kirjutada, siis tee süüa, paar klõpsu ja voila!

Mitte, et see auväärt tiitel nüüd minu nimele patendeeritud oleks (höhö) ja tegelikult nende lugejaskond meeleheitlikult vajab väikest tõuget toidumaailma suunas. Aga natuke kurb on lugeda selliseid asju nagu “balsamiikopärlid” või seda, kuidas kookidesse asjad tunde järgi käivad. Ütleks, et selline rumalus on toidublogijate turu solkimine. Olen vist nüüd jälle liiga otsekohene, aga mida oma tagasihoidlikkuses öelda tahan on see, et toidublogidel ei ole lihtne “konkureerida” usaldusväärsuse osas suurte retseptiallikatega nagu toiduajakirjad, veebipõhised retseptikogud Nami-Nami, Toidutare vms. Ikka meeldib inimestel otsida retsepte allikatest, kus teised on juba kommentaare ja hinnanguid jätnud. Ma isegi valisin aastaid retsepte kommentaaride arvu põhjal ja enne uuest allikast retsepti võtmist kaalutlen siiamaani päris pikalt, kas tegemist on ikka usaldusväärse allikaga. Eriti kui tegemist on toidublogiga. Eriti välismaise (et mitte öelda USA) toidublogiga. Seetõttu näen ka ise retseptidega vaeva – kui midagi ikka ei õnnestu või õnnestub kuidagi kesiselt, siis pigem jätan postitamata. Vaadata aga seda, kuidas pannakse suvaliselt kirja, mis sülg suhu toob, teeb meele lihtsalt natuke kurvaks. Milleks risustada internetti läbimõtlemata retseptidega?

 

Aga samas, mida ma ka virisen oma pseudoprobleemide üle? Sel ajal, mil osad lapsevanemad oma laste kasvatamise asemel treenivad neid Little Miss Estonia võistluse tarbeks. Kõike, mis on valesti nende inimeste katusel, võttis hästi kokku Tom Hanks juba 4 aastat tagasi:

 

 

Ahjaaa. Tänane pirukas on väga hea ja nagu õige pirukas – toitev, aga mahlakas täidis jätab mulje justkui oleks tegemist taljesõbraliku (tsau, tšikid!) ampsuga.

Magusad tomatid, aromaatne kaste, kihiline ja rammus põhi. Mmmm..

 

Retsepti allikas: NY Times.

 

Lahtine tomatipirukas

 

125 g jahu

75 g maisijahu

0,25 tl meresoola

10 sl külma võid

35 g Cheddar juustu

 

Täidis

1,5 kg erivärvi tomateid

1 tl soola

2 sl õunasiidriäädikat

1 sl mett

Peotäis värsket tüümiani

2 sl oliiviõli

3 küüslauguküünt

65 g Cheddar juustu

Must pipar

1 munakollane

Soolahelbeid

Esimesena valmista tainas. Sega kokku jahu, maisijahu, sool, või ja juust, kuni moodustub purutaoline mass. Lisa massile supilusikahaaval külma vett (kuni 6 sl), kuni tainas hakkab kokku kleepuma ja saab moodustada tainapalli. Paki pall toidukile sisse, vajuta lamedaks ja jäta 1 tunniks külmkappi.

Viiluta tomatid (kui kasutad kirsstomateid, siis poolita). Pane ühes kihis küpsetuspaberile ja puista peale sool. Lase samuti tunnike seista.

Kuumuta väikeses potis keemiseni äädikas, mesi ja pool tüümianilehtedest. Lase podiseda paar minutit ja kalla kaste kaussi. Puhasta pott ja pane sinna oliiviõli ja hakitud küüslauk. Prae küüslauku 2-3 minutit, kuni see on kuldne. Kalla õli läbi sõela kaussi ja haki praetud küüslauk peenemaks.

Kata ahjuplaat küpsetuspaberiga ja kuumuta ahi 210 kraadini.

Rulli tainas jahusel pinnal õhukeseks (ca 0,5 cm) kettaks. Pane ahjuplaadile ja aseta külmkappi veel 20 minutiks.

Kuivata tomatid paberiga, pintselda üle meekastmega. Nüüd võta tainas külmkapist välja ja puista sellele riivitud juust, küüslauk ja järelejäänud tüümian, jättes äärtest vabaks ca 3 cm. Maitsesta musta pipraga. Laota peale tomatid, mille peale kalla küüslauguõli, puista veel tüümiani ja jahvata musta pipart. Keera vabaks jäänud ääred tomatitele.

Määri munakollana tainale, puista peale soolahelbeid ja küpseta ca 40-45 minutit, kuni pirukas on pealt kuldkollane. Serveeri leigena või toatemperatuuril.