Peedi ikraa

Mul oli kindel plaan täna hommikul laiselda, noh magada vähemalt seitsmeni, ja otsustasin eile isegi mitte äratuskella tänaseks panna. Aga 5.50 oli uni silmast läinud ja enese laisklema sundimine näis juba üsna mõttetuna. Mis siis ikka nii vara hommikul teha, kui mitte ujuma minna, sest Audentes avatakse ju lausa 6.30? Oma eelmises postituses ma küll kõvahäälselt tunnistasin, et ma ei ole vee-inimene ja siit võiks ju järeldada, et taas tegelen asjaga, mis mulle tegelikult ei meeldi. Nii ja naa.

Väiksena ma tõeliselt ei sallinud ujumist. Kuna mu vanemad siiski väga armastavad ujumas käia, siis vähemalt kord nädalas oli meil perekondlik sõit Valtu või Märjamaa ujulasse (sest Raplas ju korralik ujula puudus.. või puudub tänaseni?), kus kogu pere rõõmsalt ujus. Välja arvatud mina siis 😀 Minu jaoks oli ujumine – kaks korda edasi tagasi, 15 minutit mullivannis, kaks korda edasi-tagasi, 15 min saunas jne.  Kui see perekondlik traditsioon hiljem unarusse jäi, siis ausalt öeldes mina väga ei kurvastanud.

Nüüd, vanema ja targemana, olen siiski ujumise taas käsile võtnud – juba paar aastat käin ikka basseinis ja suudan kilomeetrikese vaaaaaikselt, aga jonnimata ja vahepealse saunata ette võtta. Sealjuures jätkuvalt mulle ei meeldi vesi ja ma ei tea palju hullemaid asju, kui kloorivee sattumine ninna – see valu võtab siiamaani pisara silma. Seega ütleme nii, et krooli ma ei uju 😀 Pigem püsin ikka kenasti koos pensionäridega aeglaste ujujate klubis. Eks see natuke igav ole, aga vähemalt on palju aega, et näiteks mõni postitus või õhtune menüü välja mõelda. Elu iroonia on loomulikult see, kui hommikul ujudes planeerid postitust sellest, kuidas sulle ei meeldi ujuda.

Tegelikult on see ikka väga heaks alguseks päevale – saab keha liikuma ja lihased soojaks. Sealjuures ei väsi päeva alguses kohe ära ning jahe vesi äratab organismi tasapisi üles (õnneks on Audentese basseinis täpselt selline temperatuur, mis oma jahedusega ei ehmata). Rääkimata sellest, et ujumine on liigestele hea ja minul juba mingi aeg puusaga kehvad suhted! Niisiis vaatamata oma probleemidega seoses klooriveega, väljun ma ujulast hommikuti alati suurepärase enesetundega ja veel parema tujuga… ning väga tühja kõhuga 🙂 Toidupostituse tegemine selle tühja kõhu osas ka kahjuks kaasa ei aita.

Tänane retsept on aga midagi sellist, mis mulle endale tohutult maitseb – nii lihtne ja nii mõnus ja nii tervislik. Hea kodumaine alternatiiv hummusele, mida ma pidevalt kipun peolauale leivamäärdeks tegema. Kahju ainult, et mu abikaasa ei söö peeti ja sellisest maitseelamusest ilma jääb..

Näib, et aprillikuu puhul on mu blogi kuidagi tervislikuks ära kiskunud. Peab asja ära parandama.

Peedi ikraa

1 sibul

1 suur peet

200 g tomatipastat

2 küüslauguküünt

2 porgandit

50 g võid

0,25 tl tüümiani

0,25 tl ürdisegu

Soola pipart

Haki sibul, riivi porgand ja peet.

Prae sibul võis klaasjaks. Lisa pannile porgand ja peet ning prae 5 minutit. Alanda kuumust, lisa tomatipasta ja maitseained ning hauta kaane all veel ligikaudu 20-25 minutit, aeg-ajalt segades ja vajadusel vett juurde lisades.

Valmis ikraa tõsta tulelt ja pigista sisse küüslauguküüned – mida leigemasse ikraasse küüslauku lisada, seda tugevam saab küüslaugumaitse. Serveeri röstitud leivaga.