Röstitud tomati pirukas

Kas see, kui ma ütleks, et elu on ikka kiireks läinud ja ma ei jõua millestki kirjutada, oleks midagi uut? Vist mitte. Viimasel ajal mitte. Kuna hr Pullerits ütles, et õige blogija blogib vähemalt kolm korda nädalas, siis ma ikkagi püüan end kokku võtta. Tõsi, tema teoorias blogib üks iseendast ja oma lugejatest lugu pidav blogija esmaspäeva, kolmapäeva ja reede hommikul. Seega arenguruumi mul veel on.

Nali naljaks, aga ma olen viimasel ajal mõelnud sellele, millest ikkagi blogida. Mitte et mul ideesid vähe oleks. Vastupidi, ajab üle ääre. Lihtsalt..

Blogimist alustades ikka ootab iga blogija, et teda märgataks ja blogi loetaks, midaiganes “tegelikult blogin ainult enda jaoks” inimesed järjepidevalt ka ei väidaks. Blogijad on edevad inimesed. Punkt.

Esialgu kasvavad vaatajanumbrid tekitavad igapäevast rõõmu ja kasvatavad omakorda entusiasmi. Aga mingi hetk jõuab kätte see piir, mil blogja saab aru, et tema juttu tõesti loetakse. Sealjuures aina enam võõraid inimesi loevad. Nendel võõrastel inimestel tekib hoiak ja suhtumine blogija suhtes ainult selle jutu põhjal, mida nad loevad.

Nagu aru saate, siis ma olengi jõudnud selle hetkeni. Ma ei ole päris aru saanud, kas inimesed käivad mu mula lugemas või retsepte otsimas, üritades mu pikast jutust meeleheitlikult mööda kerida. Aga lõppkokkuvõttes mul ükskõik – ise tahan ma pidada nii veebipäevikut kui ka koostada retseptikogu. Mis see põhjus lõppkokkuvõttes ka ei oleks, ühtäkki näen ma paljusid inimesi lugemas ja kaasa rääkimas ning seetõttu olen hakanud mõtlema postitust koostades, mis asjad ikkagi on “maailmaga jagamist” väärt. Seda enam, mul on selline eneseirooniline ja õel huumor, mida igaüks isegi päriselus ei mõista. Mis siis digitaalsest elust enam rääkida.

Loomulikult on olemas teemad, millest ma olen alati põhimõtteliselt keeldunud kirjutamast – näiteks tööalased jutud (enamik mu lugejaid ei teagi, mis tööd teen… ja kas üldse teen 😀 ) või siis igasugused suhete klaarimised. Minu arust ei ole koledamat blogi nähtust, kui blogija, kes hakkab oma elu draamasid lahkama, draama teist osapoolt samal ajal mustates (see on ju sama, kui ajakirjanikud kirjutavad artikleid vaid üht probleemi osapoolt kaasates).

Kusjuures isegi abikaasa nime ei maini ma sihiteadlikult. Mitte selleks, et teile oma abielu igapäevaselt rõhutada ja isegi mitte selleks, et oma abikaasa isiksust varjata. Pigem on asi selles, et mina olen otsustanud avalikult blogida ja tean, et guugeldades “Olga Kaju” leiavad inimesed väga palju toidujuttu. Küll ei ole aga minu abikaasa seda otsustanud. Minu arust oleks minust alatu, kui ma igapäevaselt kirjutasin temast päris nimega ja oletame, et mõni äripartner guugeldaks teda, kas kontakti otsimiseks või niisama tausta uurimiseks, ning leiaks sealt mustmiljon toidupostitust, suutmata leida midagi asjalikku.

Sellise selektiivse kirjutamise puhul võib loomulikult autorile ette heita ainult elu ilusama poole näitamist. Justkui üritab inimene näidata, et elab ideaalset elu. Kusjuures see probleem on tunduvalt laiapõhjalisem ja ulatub üle terve sotsiaalmeedia. Nimelt on tänapäeval tekkinud üksjagu sotsiaalmeedia kritiseerijaid, kes heidavad ette, et sotsiaalmeedias kipuvad inimesed kajastama ainult positiivset infot oma elust ja seeläbi jääb elu varjupool peitu. Nii jäävat teistele inimestele omakorda mulje justkui elaksid kõik teised peale tema nii hästi. Mind ajab selline kriitika natuke segadusse.

Mida me siis kuvama peaksime? “Läksin täna emaga tülli”, “Mu koer suri täna ära”, “Koondatud.”? Kas see ei olegi nii, et iga inimene saab aru, et sotsiaalmeedia ongi positiivsete emotsioonide otsimise koht? Tahate halbu uudiseid – avage aga mõni uudiste portaal ja midagi ilusat te enam ei näe! Miks peaks inimesed tahtma, et sotsiaalmeedia oleks ka negatiivsete emotsioonide koht? Kuidas saavad inimesed järeldada näiteks, et kui ma näitan maailmale ilusaid torte, siis järelikult on mu elu lill? Võite mind nimetada nüüd pinnapealseks inimeseks, kui soovite, aga mina otsin sotsiaalmeediast meelelahutust. Sealjuures eeldamata, et inimene, kes naljakat kassivideot, puhkusepilte vms jagab, on muretu inimene ja elab ideaalset elu.

Vohh. Jälle rääkisin (ja küsisin!) nii palju. Head inimesed, tunnistage nüüd palun üles, miks te seda blogi siiski lugemas käite 🙂

Muide, pirukas on ka väga hea! Kuna talvised plastmass-tomatid pole kuigi söödavad, siis lähenesin asjale loovalt ja röstisin nad ära! Niimoodi meenutavad need maitselt päikesekuivatatud tomateid, aga samas on mõnusalt pehmed.

Röstitud tomati pirukas

500 g pärmi-lehttainast

700 – 800 g tomateid

Tüümiani

Oliiviõli

100 g feta juustu

Peaotäis värsket basiilikut

Soola, pipart

1 munakollane

Viiluta tomatid ja lao ahjuplaadile. Puista peale sool, pipar, tüümian ning piserda oliiviõli. Rösti 200 kraadises ahjus ca 15 minutit, kuni tomatid krimpsu tõmbavad. Lase jahtuda.

Seni rulli tainas lahti, määri fetaga (jäta ca 1 cm äär vabaks ja lõika see noaga õrnalt lahti). Lao peale tomatid. Kuna nad on üsna pehmed, siis lähene ladumisele loominguliselt 🙂 Määri ääred munakollasega ja küpseta ahjus, kuni ääred kuldsed, ca 20 minutit. Lase natuke jahtuda.

Puista leigele pirukale basiilik ja serveeri kohe.