Peedi-oasalat

Jäin matkal ellu! Isegi ei tunne vajadust virisemise järele! Ilm oli mõnus. Tõsi, natuke lörtsiselt märg, aga vähemalt pehme talveilm. Seltskond oli tore ja juttu palju. Ei jõudnud mõeldagi nendele villidele, mis talla alla sain. 32 kilomeetrit läbisime nõks alla 6 tunni!

Õhtul, kui ma diivanil ägisesin (eks ma tegelikult olin ikka üsna väsinud), siis ema käis aga edasi-tagasi ja mõtles, kas minna trenni või mitte minna. Mina hirmutasin teda seepeale teeoludega, mis olid üsna hullud (eks tegelikult oli lörtsi ikka väga palju ja selles kõndimine polnud ka tegelikult üldse meeldiv). Lisaks meie väikest metsateed pühapäeva õhtul keegi ei korista. Lõpuks ta veenis iseennast, et tõesti ei tasu sellise ilmaga pimedas trenni sõita, aga kuna süda ei andnud ikka rahu, siis küsis igaks juhuks mu abikaasalt üle, et ehk need teeolud ei ole ikka nii hullud?

Abikaasa: “Sa sõidad nii aeglaselt, et nii pole ühedki olud hullud”.

Jah, ema läkski trenni 🙂

Muide, ma lubasin uuest aastast oma kulusid jälgima hakata ja saan uhkusega tunnistada, et esimesel kuul ma lubadust ei murdnud! Küll aga ootas mind ees kurb reaalsus, millest ma tegelikult olen alati teadlik olnud, aga pole kunagi julgenud must-valgelt välja arvestada. Ma kipun elama üle oma võimete. Vähemalt rahaliste võimaluste. Nagu näete, olen magusa elu peal ja igasugused kohustused on mu elus kõige väiksem kulu 🙂 Selle üle ma absoluutselt ei kurda!

Küll on aga vägagi üllatav, et toit ja meelelahutus ei moodustagi lõviosa kulutustest. Pigem on suurem osa rahast läinud muudele ühekordsetele kuludele – auto hooldus, lennupiletid (mida võiks klassifitseerida meelelahutuse alla… vist?), blogiga seonduv jms. Okei, üks kuu ei ole tõesti mingi trendi näitaja veel. Ootame järgmise kuu ka ära ja vaatame, kas tõesti ei kuluta üks “kolm-korda-nädalas-blogiv” toidublogija lõviosa oma palgast toidule??

Kuna mu abikaasa peeti ega ube ei salli, siis olen pikalt oodanud hetke, mil seda salatit vanematekodus teha. Lootuses, et seal on sööjaid rohkem. Küll aga hakkas keedetud peedi peale pirtsutama ka mu isa. Mis seal siis ikka – sõime emaga kahekesi ja mõlemale väga maitses!

Salati retsept pärit Nami-Namist. Pean tõdema, et üle pika aja tegin toitu pea täies ulatuses retsepti järgi. Ei olnudki nii raske. Järgmine kord lisan juurde sinki või kana ja võtan salati tööle lõunaks kaasa!

Peedi-oasalat

200 g 20% hapukoort

100 g majoneesi

2 x 400 g purki konservitud punaseid ube

4 hakitud marineeritud kurki

400 – 500 g keedetud peeti

Soola, musta pipart

Peotäis hakitud värsket peterselli

Loputa ja nõruta oad. Lõika peet ja kurk kuubikuteks.

Sega suures kausis hapukoor ja majonees. Lisa oad, kurk ja peet ning sega salat õrnalt läbi. Maitsesta soola-pipraga, lisa hakitud petersell.

PS. Peterselliga toidu kaunistamisel meenub mulle alati väga tore raamat “Väikesed kollased sidrunid“. Seal oli juhus, kus restoranis jäi kokk haigeks ja majja toodi vanakooli kokk/alkohoolik, kes kõiki asju peterselliga kaunistas, nagu vanal ajal ikka. Ettekandja nokkis siis kõik peterselli enne lauda serveerimist toidult ära 🙂