Veiseliha-mündisalat, ehk Tai vol 2

Nagu lubatud, jätkus me seiklus seljakotid seljas Tai hipiparadiisi otsides. Olime selles nii edukad, et jõudsime kõige hipilikumasse hipiparadiisi, mida üldse võiks ette kujutada. Suutsime seal lausa ühe öö vastu pidada. Aga kui nüüd algusest alustada…

 

Long-tail boat on siin väga tavaline liikumisvahend, sõit Ton Sai randa maksis 100 BHT (2,5 EUR).

 

Abikaasale soovitas üks meie sukeldumisreisi kaaslastest külastada toredat randa, kus majutus on eriti odav ja ….. noh, edasi abikaasa ei kuulanud. Ta ei kipu sõnast “ODAV” asju enam edasi kuulama. Kuna internetiga ei olnud parimad lood, siis ma ei hakanud isegi end guugeldamisega vaevama, sest kui halba kohta saab ikka üks tore sukelduja soovitada? Nii me võtsimegi ette bussi- ja laevareisi Ton Sai randa. Olgu ka öeldud, et bussis oli meil tõesti üks ainukesi hetki, kui meid on üritatud Tais petta (bussijuht väitis, et laevapiletid ei olnud transpordi hinnas ja maksku me need ise). Muidu on siinsed inimesed üsna ausad ja teinekord vaid üritavad turistilt rohkem raha välja kavaldada, aga too hindu küll vaatas näkku ja valetas. Nägu sama valelik nagu mu vennal, kui ta üritab kaardimängus sohki teha.

 

Mida nad end kõik seal varjus peidavad?

 

Ton Sai randa me igal juhul kohale jõudsime ja… oeh… ma olin siiralt õnnetu. Rand iseenesest oli täiesti talutav ja isegi meie hipikülake ja -hütike kannatas elamist, aga arvake ära, mis jäi hipiküla ja ranna vahele? Prügimägi! Tai inimestel on niigi prügikoristusega probleeme, aga seda prügi oli ka nende jaoks palju.

 

Meie hütike – 10 EUR/öö

 

Selliseid odavaid hütte oli see küla tõesti täis.. ja ka sealne rahvas oli tõesti täis 🙂 Kui me saabusime lõunapaiku, siis meie naabrid juba vaheldumisi laulsid ja karjusid “SHOTS”. Üsna kiiresti olid nad ka kõik küpsed ja kadusid ära, õhtuks välja magama. Selgus, et ma olen ikka väga vanamoeline, arvates, et alkohol on noortel selline tavaline asi ja kanep eriline mõnuaine. Siinsetel noortel algab päev kanepist, jätkub alkoholi ja kanepiga ning õhtuks.. hakatakse seeni tarvitama. Juba üsna varakult, nii 5 paiku õhtul, ärkasid elumehed üles ja algas arutelu seente tegemise osas ja vastu jalutavatele inimestele räägiti “Bunch of us will meet up at restaurant at 7pm to do some mushrooms, you in?“. Kusjuures enamjaolt on nende noorte näol tegemist mägironijatega, kes siinses piirkonnas ronimas käivad.. Kurb.

Ma kaua juurdlesin, miks see sukelduja meile ikkagi seda randa soovitas.. kuni nägin randa, mis on täis topless naisi.. Vähemalt midagi positiivset!

 

Vabandust, et ma toidublogis seda läbu näitan, aga et te usuks, et ma ei dramatiseeri – selline vaatepilt randa jalutades ajab ju puhkuse isu ära..

 

Õnneks ka abikaasa ei osanud hinnata seda noorte narkarite prügimäge ja nii me ronisime üle mäe teisele poole ning te ei usukski, mis seal oli.. Tai ühed ilusaimatest randadest – Railay ja Phra Nang! Seda tean nüüd tagantjärgi öelda, sest olen igati guugeldanud Tai randade infot ja kõik soovitavad ikka sinna minna. Läks ikka hästi meil! Phra Nang’i ranna tituleeris lausa Lonely Planet üheks ilusaimaks rannaks. Eks võite aimata, mida see kõik tähendab. Rahvamassid! Tohutud rahvamassid! Kusjuures majutus on seal piirkonnas üsna kallis ja seega suurem osa rahvamassidest tuuakse paatidega hommikul kohale ja õhtul tagasi. Niisiis on rannad täis lärmi – nii inimeste kisa kui ka paadimootorite müra. Me ise poleks kunagi sihikindlalt tulnud sellisesse turismimekasse, aga kui juba tulime ja ilus oli ka… siis ikka jäime neljaks ööks kohale 🙂 Ühe enamvähem odava hipimajutuse leidsime kuidagi üles kallimate hotellide vahelt! Kes otsib see ju ikka leiab. Orientiiriks oli kanepibaar.

Meie järjekordne hütike. Leia pildilt Andres..

Väga mõnusa olekuga restoranike meie “hotellis”.

Põhimõtteliselt jaguneb siinne piirkond kolmeks – Railay West ehk ilus rand ja paar kallist kuurorti, Phra Nang enk kõige ilusam rand ja üks väga kallis kuurort ja Railay East ehk rannajoon, mis täis mangroovimetsa ja … elu. Railay East’il on natuke odavamad majutusasutused ja söögikohad ja on üldse mõnus melu. Jalutuskäik Railay West ja Phra Nang’i randadesse on aga lausa 5 minutit..

Railay East’i rannajoon on natuke teistsugune.

Aga nüüd siis annan oma vaimustust ilusast piirkonnast edasi pildis!

 

  Tõele au andes – matk Ton Sai rannast Railay’sse ei olnud lihtsaimate killast, aga see-eest oli tegemist väga mõnusa trenniga – 40 minutiga üle mäe. Mugavad turistid eelistavad selle asemel millegipärast liikuda laevaga randade vahel..

“Tagasihoidlik” jalutuskäik Railay East’ilt Phra Nang’i randa

 

Kummitus all paremas nurgas

Meie perekondlik kohustuslik programm – süstasõit (ei, ma ei hoia aeru valet pidi käes, see oligi vildakas! Ausalt ka.)

 

Päris võimas koobas Phra Nang’i nurgas. Üllatavalt vähe inimesi külastab seda, arvestades üldist rahvamassi.

Kui te vaid teaks, kui raske oli seal rannas teha pilti, kuhu jääks peale võimalikult vähe inimesi..

Kuna rannas asub ainult üks väga kallis hotell, aga rannarahvas vajab toitu, siis on siinsed kaupmehed päris kavalad.

Paadist saab grillitud mmmmmmmaisi..

Kui hästi otsida, siis leiab kohe eriti romantilisi ja vaikseid kohti.

Valmistun moraalselt kokakooliks

Loomulikult ei saanud ma kasutamata jätta võimalust külastada kokakooli. Kui seda saab nüüd nii nimetada – pigem oli tegemist 1,5 h kooskokkamisega koos profi kokaga. Tai köögist suurt midagi uut ei kuulnud, aga põnev oli kahekesi koos süüa teha (minu õnneks olin ainuke õpilane). Kokk ise töötas 20 aastat suurköögis, aga siis väsis ära ja tuli elu nautima. Ja mida siin mitte nautida! Teed süüa värskes õhus, mere ääres, õpetad paari inimest korraga ja küsid neilt suuri summasid 🙂 Selle lühikese ajaga ja pidevalt õpetajaga lobisedes valmis märkamatult 5 rooga, mida pärast saime abikaasaga koos nautida!

Pliidi ääres kohe suu kõrvuni!

Mis kuulsa Tai roa koostisosadega on tegemist? Vihjeks niipalju, et tegemist on tõelise turistiklassikaga (ja ühtlasi mu abikaasa lemmiktoiduga Tais)

Minu jaoks oli uueks ja huvitavaks roaks selles koolis veiseliha-mündisalat (Lap või Laab), mis valmis niiiiii kiiresti, aga ühtlasi maitses niiiiii hästi, tõeliselt värskelt! Kuna irooniliselt oli tegemist ainukese roaga, mille retsepti kaasa ei antud, siis oligi vaja see kiiresti kirja saada!

 

Veiseliha-mündisalat

 

400 g veisehakkliha

2 sl röstitud ja jahvatatud jasmiini riisi

2 küüslauguküünt

5-6 shalottsibulat (võib asendada 1 sibulaga)

1 sl kalakastet

2-3 sl laimi mahl

Kaks peotäit piparmünti

Peotäis koriandrit

Peotäis rohelist sibulat

0,5-1 tl kuivatatud tšillit (tasub olla ettevaatlik kogusega!)

1-2 tl palmisuhkrut

Haki küüslauk ja sibul. Pane väike pott tulele – sinna sisse küüslauk, sibul ja veiseliha ning natuke vett (liha pole vaja praadida, vaid keeta). Kuumuta poti sisu, kuni liha on valmis. Lisa roale riis, kalakaste ja tõsta tulelt.

Haki maitseroheline väga peenelt (jäta ca kolmandik piparmündilehti kõrvale). Lisa potti maitseroheline, laimimahl, tšillimaitseaine ja suhkur. Sega hoolikalt läbi ja maitse, kas kõiki maitseaineid sai piisavalt. Sega hulka terved piparmündilehed ja serveeri kohe!

 

Ülevalt vasakult: banaan filotainas kookoskreemiga, kana pähklitega, veiseliha-mündisalat, Pad Thai ja papaia salat.