Tomati-tšilli supp

Teadupärast otsustasin ma oma kodulehte uuendada. Ma ausalt ka ei tea, miks mul üldse nõnda geniaalne idee tuli. Vist ikkagi seetõttu, et vanas wordpressis ei saanud teksti joondada ja kui kaua peab üks inimene joondamata teksti vaadates piinlema, ah? Esiti mõtlesin, et ei postita enam seni, kuni olen oma kodulehe korda saanud. Siis sain aru, et võibolla niimoodi ei postita ma enam kunagi ja nii ma ikkagi postitan, kuni endal alles protsess pooleli. Eile näiteks kustutasin ära terve kodulehe, mida olin kaks päeva enda arust meisterdanud. Veel nädal aega tagasi oleks ma teile väitnud, et tänapäeval pole mingi probleem ise kodulehte teha – vaja ju ainult guugeldada. Nüüd aga sügan kukalt ja kirun iseend, sest selgus, et arvutiasjad ei ole üldse nii lihtsalt guugeldatavad 😀 Pealegi, peab guugeldamisest saanud tulemust tõenäoliselt edasi guugeldama, et aru saada, mida seal mingis salapärasest html keeles seletati. Koolis peaks hakkama 2. klassist inglise keelega paralleelselt kohe html keeleõpet pakkuma.. Nali naljaks, aga üritan oma frustratsiooni tagasi hoida. Teie aga võite seni soovitada, mida võiks uuele lehele lisada.. ja kes teab, ehk ma kunagi arenen piisavalt kaugele, et seda ka teha.

Õnneks ei ole mul abikaasat kodus. Noh, selles mõttes õnneks, et ma ei pea süüa tegema 😀 Üldsegi oli meil eelmisel nädalal üks tore seik. Teadupärast on mu abikaasa üsnagi vaikne (või on asi selles, et ma ei lase tal rääkida, ise pidevalt mulisedes?) ja temalt peab teinekord sõnu välja kangutama. Näiteks ei ole haruldane olukord, kus ma hommikusöögi lauas küsin, mis kellaks ta õhtul süüa tahab ja tema siis vastab, et ta on ju terve päev merel ja läheb ööseks hoopis mu vanematekoju. Kusjuures seda kuulutab ta sellise häälega justkui oleks ta seda mulle sada korda öelnud, aga mina, halb naine, kunagi ei kuula. Varem ma vaevusin selle üle vihastama, enam ei vaevu.. Niisiis, eelmisel nädalal helistas talle üks sõber, mina istusin parasjagu tema külje all.

Abikaasa: … ei, ma ei saa, nädalavahetusel olen Saksamaal..

Olga oma mõtetes: (check, sellest olen kuulnud)

Abikaasa: …. ei, järgmisel nädalavahetusel olen hoopis Soomes, siis ka ei saa..

Olga oma mõtetes: (check, sinna lähen isegi kaasa)

Abikaasa: …. ja siis lähen kaheks nädalaks Rootsi..

Olga hüsteeriline naer

Abikaasa: …. a ei, pole midagi, Olga sai lihtsalt teada, et ma lähen Rootsi..

Olga naer jätkub

Abikaasa: … pole hullu, nii ta saabki teada, mida ma teen.

Niipalju siis meie imelisest abielust (ilma irooniata!) 🙂 Supist rääkides. See supp sündis sellest, et mul hakkas ca kilo tomateid külmikus õige lödiks jääma. Üldse on praegu külmik täis igasugu juurikaid, mida ma meeleheitlikult riknemise eest päästa üritan. See on juba nagu võistlus. On siis vaja neid nii palju osta? On. Sügis on ju. Eriti loogiline on osta 1,5 kg tomateid, kui ma ise tomateid ei armasta. Vähemalt saab neist ülihead suppi! Ja olgu siis ikka öeldud, et ma räägin siinkohal ikkagi õigetest Eestimaisetest tomatitest, mitte nendest plastikjunnidest, mis külmikus paar kuud kõvana püsivad.. Pea mädanevatest kodumaisetest tomatitest sai supp aga nii mõnus, et ma suutsin sellest pool “ära maitsta”, kui pliidi ääres seisin ja maitset paika timmisin..

Tomati-tšilli supp

1 kg tomatit

1 tšillikaun*

4-5 küüslauguküünt

1-2 sl palmisuhkrut

300 g hapukoort või 200 g toorjuustu

0,5 l puljongit

3-4 sl (seene) sojakastet**

Praadimiseks – seesamiõli

Serveerimiseks – hapukoor ja hakitud tšilli. Soovi korral lisaks parmesani laastud ja/või krutoonid

Puhasta ja tükelda tomatid (kõige mugavam viis puhastamiseks – pista tomatid paariks sekundiks keevasse vette ja seejärel tulevad koored peaaegu et ise ära). Haki peenelt küüslauk ja eriti peenelt tšilli. Kuumuta poti põhjas seesamiõli, lisa küüslauk ja tšilli, prae minut-paar. Lisa tomatid ja prae veel paar minutit. Kalla peale puljong ja lase supil podiseda, kuni tomatid keevad pehmeks, ehk siis ca 15 minutit. Püreesta supp saumikseriga. Nüüd lisa hapukoor või toorjuust, suhkur ja sojakaste. Lase supil korra keema tõusta. Nüüd tuleb väga oluline osa – maitse, kas kõik on tasakaalus (püüa erinevalt minust ainult mitte kogu suppi “ära maitsta”). Vajadusel lisa veel sojakastet või suhkrut.

Serveeri kohe hapukoore ja tšilliga. Kuna tomati-püreesupid on oma olemuselt üsnagi kerged, siis võib tekstuuri jaoks puistada peale parmesani laaste ja/või krutoone.

* Ühe tšillikaunaga sai täpselt paraja teravusega supi – süües ei tundunud üldse tuline, aga seestpoolt (eriti kurgu) tegi väga soojaks. Seega tšilli fännidel soovitan poole kauna võrra rohkemgi tšillit panna ja mahedama maitseelamuse nautijatel poole värra vähem.

** Mina eelistan köögis alati seene-sojakastet, mis ei ole absoluutselt nii vänge nagu mõni kuulus sojakaste (Kikkoman), mis tegelikult ei kõlba kuskile. Kahjuks pole seene sojakastet Eestis müügil silmanud, Rootsi-Soome Aasia poed aga müüvad seda.