Võileivatort (ja paar magusat pilti ka)
Minu väsimus tortidest ja lubadus neid niipea enam mitte teha möödusid umbes täpselt 3 päevaga ning nädal aega hiljem olin täiesti täis entusiasmi ja mõtteid, kuidas teha valmis oma esimesed kolm tellimustorti. Jah, te lugesite õigesti, Olga “Ma ei tee kunagi tellimustorte” Kaju põhimõttekindlus sai natuke kannatada. Aga ma tõesti tahtsin torte teha ja mees juba kurdab, et ta ei suuda nii palju süüa. Liiatigi ei ole teda juba 5 päeva kodus olnud! Mis mul siis ikka üle jääb? Nagu arvata võis, lõbutsesin tellimustöödega nii põhjalikult, et olin lõpuks läbi nagu Läti raha (bussijuhtide släng :D). Eks ikka tahaks kõike ideaalselt teha ja ei julge raha küsida töö eest, mis mu enda silmis pole seda väärt. Nii ma siis pusisingi üksjagu aega. Esimene tort oli töökaaslasele, kaalus ca 3 kg. Loomulikult unustasin kaaluda, aga enamvähem oskan juba mõõtude järgi öelda. Kodused tordid kaaluvad tunduvalt rohkem kui poekraam, sest on mahlakamad ja sisaldavad korralikku kreemi, mitte õhulist taimset koort.
Teine tellimustort läks tuttavale, kes soovis peole nii soolast kui ka magusat torti. Kuna ma füüsiliselt poleks jaksanud teha täiesti erinevaid torte, siis said üsna sarnased. Ainult, et tuttav soovis maasikaid šokolaadis ja nii ta ka sai. Maasikad iseenesest ei ole veel päris korraliku maasika maitsega (isegi kui valisin No Bananas letist kõige punasemat kraami), AGA šokolaadi sisse peidetuna ei saa sellest päris aru õnneks. Üle jäänud 5 maasikat šokolaadis sõi ema igal juhul ära kiiremini kui ma suutsin lõpetada lause: “Võid need maasikad ära süüa.”
Kolmas tort oli soolane. Üldiselt on mul lapsepõlvest väga kehv mälestus võileivatortidest, sest esimene poekraam, mis müügile tuli, oli paksult täis võid ja majoneesi. Brrrr… Ega need poetordid ei olegi kuigi paremaks läinud, aga õnneks ka nendes enam nii palju võid ei kasutata. Suures hirmus ülemaitsestatud ja rammusa tordi ees, teen alati väga kergeid ja samas rikkalikke võileivatorte. Nende seas on vaieldamatu lemmik Nami-Namist leitud Suursugune võileivatort, mis sisaldab rohkelt kala, muna, juustu ja makrat.. ning väga vähe majoneesi. Täpselt minu maitsele! Ja on siiani ka kõigile teistele väga maitsenud. Seetõttu oli see ainuke tõeliselt lollikindel retsept, mida kohe julgesin tellimustordi tegemisel kasutada. Olen retsepti ainult niipalju muutnud, et teinud natuke vedelama kreemi ja seeläbi saanud suurema tordi, kui originaalretseptis. Kaunistada püüdsin kevadiselt – tulpidega. Kahjuks isegi Google otsing ei andnud ühtegi “lõhetulbi” vastet otsides “salmon tulip” (peale lõhevärvi päris tulpide) ja nii ma siis improviseerisin..
Retsepti allikas: Nami-Nami Retseptikogu.
Suursugune võileivatort
16 inimesele
2 suurt viilutatud röstsaia
Muna-krabinuudlitäidis
5-6 keedetud muna
200 g riivitud juustu
200 g Merevaigu sulatatud juustu
3 sl paksemat majoneesi
350 g paksemat hapukoort
200 g makrat
soola
Tuunikalatäidis
2 nõrutatud tuunikalakonservi
200 g Merevaigu sulatatud juustu
0,5 sidruni mahl
3 sl paksemat majoneesi
350 g paksemat hapukoort
värsket tilli
Kaunistuseks kasuta fantaasiat! Näiteks kooritud krevetid, keedetud muna, lõhe, salat, tomat, kurk jne jne.
Valmista kõigepealt muna-krabinuudlitäidis ja tuunikalatäidis segades kokku vastavad koostisosad.
Laota alusele 8 saiaviilu, määri peale pool tuunikalatäidisest. Siis kiht saia, peale pool muna-krabinuudlitäidisest. Uuesti kiht saia, siis tuunikalatäidist, siis saia ja kõige peale ning servadele muna-krabinuudlitäidist. Pane võileivatort 24 tunniks jahedasse (soovitavalt külmkappi). Enne serveerimist kaunista!
