Tere
Olen aastaid mõelnud toidublogi loomisest, et enda mälu abistada retseptide meeles pidamise osas – kirja panna, mis toitu teinud olen ja mida teinekord vaja silmas pidada. Samuti küsivad sõbrad tihti tehtud toitude retsepte ja soovitusi, mida ma alati luban ka saata, aga peaaegu alati unustan (jah Marit, ma tean, et ootad rassolniku retsepti).
Paraku olen seni leidnud ettekäändeid mitte alustamiseks rohkem kui põhjuseid alustamiseks. Peamine probleem on selles, et mind tohutult häirivad inimesed, kes alustavad kümneid blogisid ja ei suuda ühtegi neist järjepidevalt pidada. Nii kui hakkad inimese mõtetega blogis kaasa elama, siis lõpetab inimene postitamise. Niisiis hirmust muutuda samasuguseks sai minu parim ettekääne. Jah, täna ma ju teen kolmekäigulise õhtusöögi, aga kui mul on kuuajane mõõnaperiood ja pole aega söögi valmistamiseks, mis siis saab? Samas elu on näidanud, et mul neid mõõnaperioode väga ei ole. Isegi kui on kiire nii tööl kui ka ülikoolis, siis oma meest ma ju ometi nälga ei jäta! Siikohal meenub ka üks vanaema tarkustest: isegi siis kui oled mehe peale kuri, ei tohi teda kunagi läbi kõhu karistada. Tark vanaema mul.
Teiseks on üldiseks tendentsiks see, et blogima hakkavad a) rasedad b) lapse saanud naised, kes avastavad koolitusi ja uusi hobisid. Ja mina sellesse nimekirja ei sobitu kuidagi. Päriselt. Aga eks see vist ongi hea – kui kunagi peaksingi lapse saama, siis õelutsejad ei saa pihku naerda nagu mina praegu “näe, tüüpiline rase naine, tal pole targemat teha, hakkas blogi pidama”.
Pisematest ettekäänetest veel –
a) mul ei ole kaamerat (päris toidublogijad käivad isegi toidu pildistamise koolitustel, aru ma ei saa), pildistada saan kas 10 aastat tagasi sünnipäevaks kingitud kaameraga või telefoniga. Lisaks kujutan ette oma näljase abikaasa näoilmet, kui ma hakkan valmistoitu iga kord sättima ja pildistama, enne kui tema süüa saab. Niisiis otsustasin, et pildistangi kiiruga telefonis ja sõbrad ikka andestavad, kui tegemist ei ole professionaalsete kaadritega! Täna näiteks sõin lõunaks värsket salatit Saku salatijuustuga (mis on imehea juust talupoest! Aga sellest teinekord) ja pildistasin toitu oma süles. Ülim professionaalsus.
b) Olga köögi mõõtühik on “tunde järgi”. Mul ei ole köögikaalu ega topsi dl mõõtmiseks, seega retsepte teen nii, kuidas õige tundub ja kuidas tuju on. Usun, et selle edasi andmine blogis ei saa just kõige lihtsam olema.. Aga mitte ületamatu! Näiteks tänase lõunasöögi retsept – üks ülekasvanud kurk (jah, vanaema jättis oma kasvuhoone minu hoole alla 3 nädalaks), peoga kirsstomateid, veerand potti rooma salatit, natuke maitserohelist, oliiviõli, pipart ja kõige peale 100g juustu 🙂
c) Alati tundub, et olen nii palju nii erinevaid retsepte teinud ja miks ometi ma blogi juba 5 aastat tagasi ei alustanud. Ja ei tea, kas mul enam viitsimist on. Samas usun ja loodan, et blogi aitab ainult kaasa minu köögi katsetustele.
Ühesõnaga juba mingi aeg tagasi sain aru, et mul said ettekäänded otsa ja on aeg blogi alustada. Täna siis lõpuks on ka aega, koogitegemise vahel, ja motivatsiooni! Siikohal annan lubaduse, et postitan vähemalt paar korda kuus, esialgu kindlasti rohkem, teada asi. Kui peaks juhtuma, et jätan postituste vahele enam kui 2 nädalat, siis palun juhtida minu tähelepanu sellele häbiasjale. Esiteks, tähendab see, et ma pean oma sõnu sööma ja tunnistama, et olen üks “nendest blogijatest”. Teiseks, luban tähelepanelikule sõbrale kolmekäigulise õhtusöögi valmistada!
Olga
Edu Olga, algus on paljulubav! Kirjutasin juba eile kommentaari, aga see jäi kuhugi internetiavarustessse rippuma. Mina kahjuks blogi pidada ei saa, sest eile küpsetasin oma Kringli nr 3 lapsel rongil vastaskäimise ja maja värvimise vahepealt…. Ja lisaks olen ka düsgraaf:)Sulle aga soovin edu, sest kätt Sul sellele kindla peale on ja kirjutada ka oskad :)Vesta
Tänan! Ma siiski loodan, et saad oma düsgraafia hirmust ka üle kunagi ja hakkad omi retsepte teistele rõõmuks jagama! 🙂