Räägime siis ausalt
|Olen juba mitu mitu päeva trükkinud postitust oma Aasia reisist, aga see ei taha kuskile areneda, sest trükkides Brunei kaunist loodusest mõtlen hoopis selle 12 h migreeni ja lennuki peldikupoti kallistamise peale, mida kogesin terve Singapur-Helsinki lennu jooksul.. ja paistes jalgadele Bangkoki tänavatel.. Niisiis otsustasin, et aitab juba hämamisest. Räägime siis ausalt.
Tähelepanelikud lugejad panid kindlasti tähele, et maikuust olen ma tegelenud suuremat sorti veiderdamisega – kord võtnud kahenädalase puhkuse blogimisest, siis kolm kuud tordipausi, siis loobunud torditellimustest üldse, siis lõpetanud üldse magusate retseptide tootmise… Tõenäoliselt kaotanud nii mõnegi lugeja kogu selle veiderdamisega. Aga noh.. Tegelikult on põhjus väga lihtne. Alates maikuust on kogu mu elu ja mõtted keerelnud hoopis uue teema ümber ning ma ei olnud seda veel valmis teistega jagama. Nii tekkiski olukord, et ma ei suutnud end kokku võtta ja blogisse üldse midagi kirjutada, sest see, millest ma kirjutada tahtsin, oli ühtlasi see, mida ma jagada ei tahtnud.
… sellal, kui hakkasin tegema oma esimesi “mul on blogimise motivatsioonipuudus” postitusi, oleks ma tahtnud rääkida teile hoopis sellest, kuidas ma öeldes abikaasale, et olen rase, sain vastuseks “kas tuleb poeg või tütar” 😀 Ja kurta hoopis seda, kuidas mu magusaisu on röövitud (mis alles nüüd hakkab tasapisi tagasi tulema).
… kui ma kirjutasin teile Horvaatia reisist, siis mida ma tegelikult tahtsin rääkida, oli see, kuidas ma rasedana tund aega vertikaalsest seinast üles ronisin ja surra lubasin. Ja seda, kuidas ma kontrollimatult kõiki soolaseid asju siin maailmas ära süüa tahtsin.. ja kuidas ma olin reisi alguseks juba 5 kilo juurde võtnud.. Miks muidu jääb meie Horvaatia reisi piltidelt mulje, et abikaasa käis üksi reisil? 😀 Olgu siis siinkohal öeldud, et tänaseks on minu õnneks need kõik lisakilod liikunud kõhtu.
…ja juuni-juulikuul iga kord kirjutades toidust mõtlesin ma tegelikult KARTULILE. Põhimõtteliselt oleks võinud teha kaks kuud postitusi kartulisalatist (ja sellest, et Westmani kaupluses saab ka kell 1 öösel kartulisalatit, kui piisavalt kaua jonnida ja abikaasa poodi ajada), praetud kartulist, värskest keedukartulist, kartulivormist ja kartulipüreest..
… sügise alguse puhul tahaks aga ploomikookide asemel rääkida kõrvetistest ja sellest, kuidas neid tuvastada. “Küsida abikaasalt, kus kõrvetised üldse asuvad” ON vale vastus, sest siis võib teada saada, et kõrvetised kõrvetavad maos, ja ise edasi vaagima jääda, millest võiks see söögitoru ometi kõrvetama hakata?
Miks ma siis seda kõike ei teinud ja jätsin endast õnnetult motivatsioonipuuduses oleva vaikiva blogija mulje? Sellele mul ühest vastust ei olegi. Niikuinii keegi ei usu, et 10 aastat koos ja 4 aastat abielus olnud paar planeeriski lapse saamist nii hilisele ajale. Seega valetama ma ei hakka, aga täpsemalt detailidesse ei lasku ka. Ütleme lihtsalt nii, et algus ei olnud roosiline muinasjutt. Sellest ajendatult tahtsin uudist endale hoida üksjagu aega ja siis aegamööda tasapisi ise lähematele tuttavatele sellest otse rääkida (loomulikult arvasid aga kõik, et nende asi on seda kõigile rääkida või spordiklubis üle terve saali karjudes ja suurelt kaasa žestikuleerides küsida “Rase oled vää?”). Tänaseks on aga mulle otsagi vaadates asi nii selge, et rääkima siin küll enam millestki ei pea. Enam inimesed ei vaata mulle otsa kahtlusega, kas olen eelmisel õhtul burksidega veits liialdanud või olen rase. Pealegi on abikaasa nii palju teinud nalja, millal ma blogis kapist välja tulen, et mul tundub, et tema juba ammu ootab seda postitust.
Mis see aga tähendab blogile? Ärge muretsege, “titemammat” minust veel saanud ei ole ja kindlasti ei tule siit beebiblogi 🙂 Jätkame ikkagi seda täiskasvanud inimeste toidu teemat. Kuigi see täiskasvanulikkus on siin alati kõva kahtluse all olnud. Küll aga kavatsen ma nüüdsest taas jätkata oma igapäevaelust ausalt kirjutamist ja paratamatult tähendab see seda, et raseduse ja lastega seotud teemad hakkavad siin aktiivsemalt läbi jooksma. Kui ma järjekordse kasti väikseks jäänud riideid ära pakin, siis küll ma sellest pisarsilmi ka kirjutan..
Ma olen korduvalt öelnud, et olen alati hästi lastekauge inimene olnud. Täitsa ilma naljata – ma ei ole ühtegi beebit isegi puutunud kunagi, rääkimata süles hoidmisest. Kõigile ei ole lihtsalt seda geeni antud ja ma pole end kunagi sellest heidutada lasknud, sest see, et ma võõraid lapsi nunnutama ei kuku, ei tähenda, et ma oma last ei taha. Seega mu suurimad resedusaegsed mured on seni olnud seotud sellega, et vanad riided ei istu enam selga (sest senine litsakas riietumisstiil lihtsalt ei jäta riietes kasvuruumi) ja lapsele ei ole ma tänaseni ühtegi asja soetanud, sellal kui teised naised arutavad, kust ja mis suuruses talvemütsi nad lapsele muretsevad. Niisiis ma ei hakkagi teesklema, et siit blogist tulevikus leiab midagi väga õpetlikku seoses lapse kasvatamisega. Tõenäoliselt vaid rohkelt nalja iseenda saamatuse üle ja seiklused uue maailma avastamisest. Ehk tasakaalustangi natuke beebiblogide maailma roosamannat ja minutaolised emad (keeldun uskumast, et olen ainuke selline!) näevad, et nad ei ole üksi ellujäämiskursusel..
Väga vahva! Palju palju õnne! 🙂
Jõudsin juba eelmine nädal sõbrannale räääkida, et tead, meie klassivenna V õde ja toidublogija Olga on beebiootel. Nägin sind Uue-Maailma päevadel vastu jalutamas ja silmasin su ilusat beebikõhtu 🙂 Kahjuks üle spordiklubi ei taibanud kisada, ma võin seda täna teha! 😀
Ja ka minu lemmiktoit KOGU raseduse kestel olid praetud kartulid! 😀
Aitäh 🙂 Ja mina veel mõtlesin, et panen laia kleidi ja tagi ning ei näe üldse rase välja festivalil… 🙂 Aga selle spordiklubi karjumise osa jätaks vahele. Puhtalt seepärast, et see mul juba kogetud… 😀
Vähe kasse siin postituses!
… ja needki tagaplaanil. Sinule mõeldes teen kindlasti lähitulevikus veel mõne kassipostituse.
🙂 🙂 🙂 🙂 🙂 🙂 🙂 🙂
🙂
Palju õnne:)!! ma ikka loodan mõne ökoshmöko, suhkru, nisu, laktoosivaba kaerahelbe-banaani-spinati beebi küpsise blogist ka kunagi leida:D ma ise arvasin ka, et ma päris tüüpiline ema pole, kuigi emalikuks tüübiks on mind lasteaiast saati tembeldatud, siiski rääkisin minagi esimesed kolm kuud lapse kakast ja pussust ja nüüd peaaegu 2 aastat hiljem, olen rohkem kui kuu aega ette broneerinud mängutoa, et oma kullakese sünnipäeva tähistada, külaliste nimekiri on umbes sama pikk kui mõnes pulmas:)
Aitäh!
Issver, ära hirmuta… 😀 Eriti nende küpsistega… 😀 Mind ei ole keegi kunagi emalikuks tüübiks tembeldanudki ja lähedased pigem ootavad huviga, et mis siit nüüd tuleb. Eks mul endalgi sama huvitav, sest kunagi ei tea, kuidas uues elukorralduses käituma hakkad..
Aaah, kartulid!!! Mis värk nendega on, aru ei saa.. Olen sinuga vist üsna sama rase või natuke vähem (mais läks päts ahju) ja tahaks ka ainult kartulist elada. Kriitilisemal hetkel mehega läbi sõitnud kolm poodi, et jumala eest kuskil oleks soojaletis kartuli-juustuvormi. Ei olnud. Praegu lõpetasin selveri kartuli-maasuitsusingivormi ja tahaks natuke nutta, et püüdsin end talitseda ja palusin panna 300g, mitte nr 2 karpi ääreni täis.
Igal juhul palju õnne! Tean, mida see mitte nii roosiline lugu emotsionaalses mõttes tähendab, ootan ise ivf-beebit. 🙂
Ooo, siis palju õnne sulle ka! Me tundub, et oleme jah samal lainel – umbes täpselt poole peal 🙂 Mul selle kartuliga tuli natuke rahulikum periood peale, aga samas, eelmisel nädalal sai nii kartulisalatit kui ka praekartulit söödud 😀 Lihtsalt, nüüd vaikselt isutab ka muude asjade järele LÕPUKS OMETI!
Eks ta ole jah, et inimesed, kes pole “ups, juhtus” või “mõtlesime proovida ja kohe triibud käes” rasedaks jäänud, ei teagi, mis emotsioone pakuvad need teised, keerulisemad, lood.. Aga tulemus on ju see, mis lõpuks loeb, eks 🙂
Oi, kui tore. Palju-palju õnne! Ja see kartulisalati jutt on nii-nii tuttav. Alles hiljuti kogetud:)
Aitäh, Ragne 🙂 Ma sinu puhul just imestasin ja imetlesin, kuidas suutsid terve selle ootusaja ikka nii aktiivselt süüa teha ja postitada mitmekülgseid retsepte.. 🙂 Mitte 100 kartulirooga vms 🙂
Laaaaaheeeee!!!! Pai Sulle, pai kõhukesele! Lisaks kartulisalati isutajatele on veel märja trepikoja nuusutajad ja hapukapsapussu kaifijad ja vedela keedulambapekiunistajad ja Paradontax hambapasta salasööjad. Kui sa peaksid ennast selliste isudega millegipärast üksi tundma, siis… ei ole midagi uut siin päikese all:) Ja päevauudised on vastikult sünged ning Bullerby lapsed parim lugemisvara 🙂 Ilusat ootamist 🙂
Ma väga tänan! 🙂 Kusjuures veidraid isusid ei olegi mul olnud… enda arust vähemalt 😀 Aga päevauudised on tõesti õudsad ja üks päev lahistasin nutta selle peale, et sireenidega kiirabiauto must mööda kihutas..
Oled pärisinimene, päris emotsioonidega. Kõik on õige. Palju õnne Sulle ja perele! 🙂
Suurimad tänud 🙂
Ega tähtaeg juhuslikult veebruaris pole? Tahaks Sind ühte salajasse gruppi lisada. 😀
Oh seda rasedaaju. Palju õnne ka otseloomulikult! 🙂 🙂 🙂
Suur tänu 🙂 Tähtaeg jaanuaris 🙂
Palju õnne! 🙂
Tegelikult oleme samas beebigrupis, nii et ma jõudsin juba siis ära rõõmustada teie üle, kui sa liitusid (lihtsalt veidi lamp tundus seal hakata rääkima, et näe tegelikult sind ei tunne, aga blogi loen 😀 ).
Ahaa.. 🙂 Aitäh! Eks ma alguses venitasingi selle liitumisega igaks juhuks.. 🙂 Mitte, et ise end piisavalt kuulsaks peaks, aga kahtlustasin, et ehk on mõni tuttav või mõni blogilugeja olemas ja pean siis varem kapist väljuma..
Väga tore uudis. Palju õnne ja jaksu 🙂
Suur tänu! 🙂
Palju-palju õnne! 🙂
Mina hakkasin 1, trimestril saia sööma, magustoiduks sõin veel saia peale 😀 2. trimestri hitt oli kapsas + jäätis. Enne, kui ise selliseid asju kogenud ei ole, ei ole neid võimalik täiesti mõista. Imelikud isud ja kontrollimatu nälg teevad toidublogimise ikka päris keeruliseks.
Ka mina ei ole absoluutselt emalik tüüp. 22-aastaselt suruti mulle poolvägisi üks 10-kuune imik sülle (see oli ikka päris hirmus), enne ega pärast seda ei ole ma rohkem teiste tittesid süles hoidnud 😛 Aga enda laps on teistmoodi (ja kõige imelisem loomulikult) 🙂
Aitäh!
..ja mul on igasuguse saia isu täielikult kadunud. Varsti hakkangi siin gluteenivabasid retsepte hoopis avaldama.. 😀 Aga see, mis toimub raseda toitumisega, on ikka täielik müstika.
Ka minule on ikka aastate jooksul aeg-ajalt üritatud imikuid sülle suruda, aga mul on kaasa antud selline ilme, mis ütleb kõik, mis arvan.. ja nähes mu ilmet on emad ise loobunud lapse sülle surumisest 😛 Ma olen end oma lapse jaoks hoidnud 😀 😀
Oi mis vahvad uudised! Palju õnne ja vahvat ootamise aega. Mul on õnnestunud kolmel korral umbes sama graafikuga lapsi (poegi saada). Kõik jaanuaris-veebruaris sündinud. Nii et järgmiseks suveks on juba mõnus pärdik kaenlasse võtta 🙂 Isude osas tundub jah, et kartul on tegija. Minu ainuvõimalik toit mõne raseduse ajal oli kasuka salat. Muud toidud ja toiduained oleks sel ajal võinud minu poolest olemata olla. Õnneks täitsa mõistlik kiiks siiski võrreldes neid kõiki muid kirjeldusi rasedusaegsetest isudest.
Suur tänu, Tuuli! Minagi loen teiste isude kohta ja mõtlen, et mis see väike kartulikultus ikka siin nüüd halba teeb.. 😀 Tänan ka selle kasukajutu eest, sest praegu ma küll mõtlen ainult kasuka salatile ja pean plaani, millal seda teen.. 😛
Ma soovin ka Sulle siis palju õnne! 🙂 Spordiklubis sain juba päris ammu aru, aga kuna nägin, et Sa sellest väga juttu teha ei tahtnud, siis ei hakanud ise ka pärima 🙂 Mõtlesin, et jään diskreetseks ja ei karju üle saali 😀
Aitäh! 🙂