Kaunitari teine eluaasta

Ma ei tea, mis mu blogi plaanid edaspidi on, ja kas neid plaane üldse on. Aga hetkel tunnen, et tahan natuke mälestusi talletada. Selleks see blogi ju ometi loodud saigi.

Oma lapse kasvamise järgi saad ikka kõige paremini aru sellest, kui kiiresti aeg läheb siin elus. Alles ma sünnitasin väikese vääksu, kes ei osanud minuga inimkeeli suhelda, ja kelle elus hoidmine tundus võimatu missioonina. Nüüd on mul aga kodus väike asjalik inimene. Oma soovide ja oma ideedega. Oma naljade ja oma juttudega. Oma iseloomu ja oma tujudega.

Lapse teine eluaasta on olnud minu jaoks suur õppimise aasta. Õppinud olen tundma nii oma last kui ka iseennast. Ei teagi, kumba nüüd rohkem. Ütlen ausalt, et esimesel eluaastal ei tärganud minus seda kõikehõlmavat emalikku instinkti. Jah, ma tegin kõik, et tal oleks hea, tänaseni teadmata, kas see oli suurest armastusest ajendatud või kohusetunde-põhine, sest tundsin, et nii peab ja viisakas oleks. Saades aastaseks, hakkas see väike imeline inimene aina enam endast märku andma (enamaga kui lihtsalt kisaga..) ja sellega hakkas ka mul aina huvitavam. Praeguseks on emalik armastus kasvanud nii suureks, et vahel on tunne, et rohkem pole füüsiliselt võimalik. Aga jällegi, on..

Kuna sügisel me Kaunitari veel lasteaeda ära anda ei tahtnud, siis see tähendab, et veedame tänaseni nädala sees pea kõiki päevi temaga kahekesi koos. Nädalavahetuseti olen aga seni saanud teha üksjagu tööd ehk koolitusi. Sel ajal hoiavad Kaunitari nii tema isa kui ka minu ema. Terve see teine eluaasta ongi läinud kuidagi… jooksuga. Nädala sees käisime preiliga aina poodides (ja siinkohal on juttu nii põnevatest poodidest nagu Gemoss, Promo, Prisma.. :)), tassisime toorainet Seikluskohvikusse ja tegime muid ettevalmistusi koolitusteks. Nädalavahetuseti mina aga töötasin täistuuridel ja preili jooksutas vanavanemaid nii kuis jaksas.

Tema jaoks ongi täiesti tavaline meelelahutus poekärudes sõitmine, asjade kärusse ladumine, puuviljade kotti tõstmine, kaardiga maksmine ja koti pakkimine. Üldsegi kui ma peaks Kaunitari lühidalt iseloomustama, siis ma ütleks, et ta on pisike täiskasvanu. Natuke veel ja võib kooli sättima hakata. See väikese vanainimese kasvatamine ei ole küll meil mingi eesmärk omaette olnud, aga paratamatult pidime ju kuidagi hakkama saama, finantsiliselt, olukorras, kus emapalk sai läbi, ent koduse lapse kõrvalt polnud kontoritöö enam võimalik.

Eks ma veidi olen hädas nüüd sellega, et mu laps lihtsalt ei mängi mänguasjadega, sest teda huvitab “päriselu”. Mul aga enam koolitusi ei ole ja enam pole vaja iga päev mitmes poes käia. Nii et kui kellelgi on vaja poodlemisel assistenti, siis mul siin üks üle. Veel meeldib assistendile kodus toidukottide tühjendamine, nõude pesemine ja kodu koristamine, sh põrandapesu. Väike esteet. Aga jällegi selektiivselt. Selektiiv-esteetiline? Ta võib korjata maast üles kõik viimsegi puru ja pühkida lauda, kuni seal pole ühtegi suhkruterakest enam. Teisalt võib ta sirge seljaga astuda otsa maas vedelevate mänguasjade ja vahel veel meelegagi prahti laiali loopida. Halleluuja, ta on ikkagi laps! Samuti võib ta päev läbi kangekaelselt seljas hoida mõnda plekilist pluusi, aga teisel päeval koorib “veepleki” peale kõik riided seljast ja viib demonstratiivselt pesumasinasse.

Umbes 1,5a juures hakkasid tulema lapsega seoses esimesed suuremad väljakutsed. Esiteks – Kaunitar muutus üleöö memmekaks. Minu lahkumine ruumist tekitas millisekunditega tõelise hüsteeria. Me käisime (ja tegelikult käime tänaseni…) koos isegi vetsus, magama sain teda panna ainult mina (enne seda oli laps alati uinunud iseseisvalt) ja iga kord kodust väljudes saatis mind suur kisa. Seda ma loomulikult lapsele pahaks ei pand, aga frustreeriv oli see aeg ikkagi. Ma teadsin küll, et see probleem algas sellest, et Abikaasa, kes oli pikalt lapsehoolduspuhkusel, läks tööle tagasi. Laps, kes oli meie mõlema pideva kohaloluga harjunud, klammerdus siis selle vanema külge, kes “oli veel alles”. Õnneks on tänaseks olukord normaliseerunud ja kui preiliga hästi suhelda ning olukorda selgitada, siis saan rõõmsatujulise lapse musi-kalli saatel uksest väljuda. Vanavanemate juurde joostakse aga niimoodi ummisjalu, et ma pean paluma, et mulle tehtaks ikkagi see musi-kalli vähemalt..

Samal ajal memmeka-perioodiga proovis Kaunitar lõunauned ära jätta. Päris mitu nädalat jagelesime, et saaks ta ometi magama, sest lõunauneta Kaunitar oli õhtuks pisike sõnakuulmatu ja kontrollimatu Jonnitar. Lõpuks aitas meid see, kui ma lubasin Kaunitarile, et pärast lõunaund saab vaadata multikaid. Kas nii pisikese lapse äraostmine multikatega on tark tegu? Enne lapsesaamist ma vastanuks, et EI OLE, laisk ema! Pärast last? Midaiganes selle nimel, et laps vabatahtlikult magaks lõunaund. Magab tänaseni. 2 tundi. Läheb hea meelega… ja pärast lõunaund on meil igapäevased multikaminutid. Muul ajal me arvutit sisse ei lülita ja telekas meil kodus samuti taustaks ei tööta.

Ahjaa. Hiljuti jõudis kohale ka kohutav kahene. Esimese hooga ma lausa ehmatasin ära, sest viimase aastaga on lapse käitumine minu jaoks arenenud hästi loogiliselt. Aga jonnihood? Need lõid mind rivist välja. Pidin isegi mõned korrad teise tuppa nutma rahunema minema.

Ise pärast jonnihoogu ütleb preili rahulolevalt, et paha jonn käis külas ja läks aknast ära. Mina sain oma FB lehel palju head nõu jonnihoogude osas ja kõige parem soovitus oligi reageerida jonnile armastusega. Õigupoolest polegi meil pärast seda rohkem ühtegi “korralikku” hoogu olnud. Vahepeal ma juba näen, et jonnihoog tahab peale tulla, võtan ta lihtsalt kaissu ja küsin, kas jonn tuli külla. Siis me istumegi nii kahekesi ja ootame, kuni ta ütleb, et paha jonn läks ära. Vahel 1 minut, vahel 1 tund.

Umbes sama palju kui oma vanemaid armastab Kaunitar korda ja rutiini (mul üldse tundub, et lapsed vajavad rutiini umbes sama palju kui vanemate armastust). Ta tahab teada, mis meid päeval ees ootab ja mitte seepärast, et mina ütlen, et nüüd teeme seda ja toda. Vaid parim olukord on see, kui ma küsin, et mis me teeme, siis tema teab ise vastust. Siis on igasugused käimised ja tegemised täiesti vabatahtlikud ning heatujulised. Kaunitar peab otsustama või vähemalt näiliselt otsustusprotsessis osalema. Üldiselt talle ei meeldi, kui asjad temaga juhtuvad (aga kellele meist meeldiks). Kui ma siiski tahan meie tihedasse päevakavasse puslemängude ja piima ostmise vahele suruda mingeid lisategevusi, siis need olgu ka kooskõlastatud ja võimalikult põnevalt serveeritud.

Kogu selle preililiku oleku all on Kaunitar samas ka temperamentne tuulepea! Ta lööb end aina ära igale poole mänguhoos, poole trepi peal unustab jalge alla vaatamise ära, rääkimata sellest, et igale poole on vaja liikuda joostes ja jalge ette vaatamine on sealjuures absoluutselt teisene. Oma teise eluaasta jooksul on ta juba külastanud EMO – neli õmblust huulele – ja saanud lisaks armi otsaette. Esimene kord jooksis kassiga ja kukkus väga täpselt liistude ühenduskoha vastu. Täistabamus. Teine kord tantsisime ja keerutasime temaga koos, kuniks ta oma jala taha koperdas.

Kaunitar armastab toitu ja toidu valmistamist. Iga kord, kui ma hakkan kokkama, siis jookseb ta ummisjalu „emme appi“ kohale. Eks seda kasu on VEEL vähem kui kahju. Aga ma tean, et järjepidevalt teda motiveerides ja toetades, saan peagi endale suurepärase kaaslase kööki. Lugesin kusagilt tarka soovitust, et lapse õnnestumiseks peab täiskasvanu looma tingimused. Niisiis proovin teha kõik, et leida temale edukat ja enamvähem jõukohast rakendust, kui ta soovib. Tihti läheb see assisteerimine ikkagi lappama (see temperamentne tuulepea.. :)), aga tulemus on siiski alati väga hea ja seda me ka tähistame rõõmsalt ning veel kolmandat päeva sama borši süües (lapsed ja supid – igavene armastus) räägib ta, et “Kaka emme appi. Kaka sool, loobe, pipa”. Ja jah, ta nimetab end ikka veel Kaka.

Toiduga on üldse siin majas nii lood, et ma ei keela lapsel mitte millegi söömist. Eeldusel, et ta sööb oma kolm korralikku toidukorda päevas ära ja vahepaladeks on marjad-puuviljad. Ma proovin aina enam hoida sellist põhimõtet, et meil on kodus kapis olemas sellised asjad, mida saab lapsele alati anda. Ehk siis kui laps avab ise külmkapi, siis sellele ei järgne mingit värvilise jogurtijoogi või kohupiimakreemi nuiamist. Kõik asjad külmkapis on sellised, et laps ei peakski neid nuiama, vaid küsima viisakalt ja mina hea meelega aitan tal neid võtta. Erandiks on vaid maiustused – meil seisab laua peal pidevalt täis suur kommikauss. Sealt võtab Kaunitar pea iga päev ühe kommi, kui tal meenub. Väljas käies saab ikka kooki ja jäätist ka. Aga kes meist ei saaks.. 🙂 Niisiis niikaua kui suhtumine on nõnda asjalik ja tarbimine limiteeritud, ei tee ma sellest mingit teemat.

Kahe-aastane Kaunitar lobiseb. Kogu aeg. Maast ja ilmast. Kui sõnad saavad otsa, siis imiteerib inimkõne ja vadistab edasi, ise jube rahul enda huumori üle. Üldse tal meeldib nalja teha ja jälgib hoolikalt, mis meid naerma ajab, ning võtab selle kohe repertuaari. Niimoodi oleme meie abikaasaga saanud endale hüüdnimed „E-mjau“ ja „Isjo“.

Kaunitar on potil käinud kenasti juba alates 1,5a ja tänaseks koristab ka oma poti enda järelt ära ja vajutab nupulegi. Nii et meie selles protsessis enam väga ei osale. Ma lihtsalt olen nii egoistlik ja ennast armastav inimene, et ma ei kujuta ette, et ma peseksin kaheaastase lapse tagumikku igapäevaselt. Samuti saime ta lutivabaks umbes samal ajal. Õigupoolest Abikaasa lihtsalt otsustas ühel päeval lapsega minna kuskile põllule ja matsid luti ära. Mulle saadeti asjast vaid video.

Huh. Hakkab juba looma üks ilus ülistav emaarmastust täis postitus?

Praegu on endalgi naljakas mõelda, et ma ju kunagi ei tahtnud lapsi saada, ja omal initsiatiivil istuks tänaseni omas mullis. Pff. Oleks see vast tühi mull.