Olukorrast Valkla ranna teedel
|Olen ilmselt paar korda maininud, et mu vanematekodu asub Valkla rannas. Kunagi oli see meile suvilaks, aga juba päris mitu-mitu aastat elavad mu vanemad siin aastaringi. Meie vennaga ja oma peredega käime siin suvel pea iga nädalavahetus suvitamas. See suvi aga elame siin suht täiskohaga. Valkla on imeline koht. Siin on kaunis liivarand, suurepärane nõmmemets jaaaaa … jäine merevesi.
Meie naabruses asub Valkla Puhkekeskus, millega meile kaasneb aeg-ajalt tümps. Ja roolijoodikud. Ja roolis ebaadekvaatselt käituvad rannalised. Tee on aga kitsas ja kurviline. Niisiis saavad teeäärsed puud “kooritud” autode poolt. Nii mõnigi kord on siinsed roolijoodikud jõudnud isegi meediasse. Eelmiselgi aastal sõitis üks noormees niimoodi, et surus mu isa auto kraavi, ning lõpetas kaheksakujulise autoga puu küljes. Rannalised on aga nii meeleheitel randa jõudmaks, et jätavad oma autosid tee äärde sinna, kus jumal juhatab, ja jooksevad ummisjalu minema. Ei ole just eriline juhus, kus tee on nii kinni pargitud, et selle 1,5 km läbimiseks peab varuma mitu tundi. Keegi ei mõtle sellele, et kui rannas kellegagi midagi juhtub kasvõi mõne meisterparkijaga isiklikult, siis kiirabi ja päästjad saavad ligi sama “kiiresti”..
Meie oleme õppinud elama selle teega. Suvisel ajal tee ääres jalutamas ja rattaga sõitmas ei käi. Tipptundide ajal püsime kodus. Talveks õnneks olukord normaliseerub ja tee jääb tühjaks. Puhkekeskuses toimuvad üritused vaid nädalavahetuseti. Nii et me käime julgelt teel suuri ringe jalutamas.
Vähemalt nii see oli. Kuniks eelmisel aastal kolis meile siia uus naaber, kes harrastab teekraavide uurimist. Päris mitu-mitu korda oli ta auto talvel lumehanges. Isa esimene kord veel peatus ja läks appi ning nägi, et autos on joobetunnustega naabrimees..*
Eile tähistasime rõõmsalt ema sünnipäeva. Ühtäkki käis kõva pauk ja ragin. Väravad on meil majadest üksjagu eemal, aga nägime läbi võsa, et tegemist on mingi bussiga… mis sõitis minema. See müra oli nii ilmselge, et “kogemata ei kuulnud” vabandus siinkohal kuidagi ei päde. Metallvärav ikka korralikult ära väänatud. Mu abikaasa reageeris kiiresti, hüppas autosse ja sõitis seda bussi otsima. Mõned minutid hiljem sõitsime ka meie isaga järgi. Igaks juhuks. Peagi sõitis abikaasa juba vastu. Ütles, et jõudis bussist mööda, sundis peatuma ja rääkis juhiga juttu. Tegemist oli meie naabrimehega, kellel olid abikaasa hinnangul joobetunnused*. Naaber andis oma kontaktid, ütles, et tal oli lihtsalt nii kiire ja sõitis minema. Mis seal siis ikka, keerasime kõik ringi. Sõitsime siis kodu poole ja vaatasime, kuidas tee ääres sõitis seltskond lapsi ratastega.. kaks ema vankritega… ja helistasime politseisse. Tühja sest väravast (juba praegu seda postitust trükkides, on mu isa selle peaaegu ära parandanud), aga see, et meil on siia tekkinud sellise sõidustiiliga inimene, ei ole okei. Mingi hetk tuligi kodu juurde patrull, vaatasid asja üle ja läksid naabrimeest otsima. Ütlesid, et mingi hetk tuleb meile ka avariirühm tunnistusi võtma. Avariirühm jõudis umbes 5h hiljem, ütlesid, et patrullil tuli olulisem väljakutse ja joobetunnustega pole enam midagi teha. Heal juhul saab maksimumkaristuse kuriteopaigalt põgenemise eest.
Oeh. Kuna midagi muud teha pole, siis olgu see postitus vähemalt siis teadmiseks kõigile, et tulles Valkla randa ei tasu siinse tee ääres jalutada.. Noh, parkida võiks ka viisakalt selleks ette nähtud kohtades.
Ah, et kellega on tegemist?
Kuusalu koguduse õpetajaga.
Ju siis jumal andestab.
*Olles poliitiliselt korrektne (ja et keegi ei saaks mind laimus süüdistada) ütlen, et inimesel on joobetunnused meie hinnangul. Mitte joove. Võibolla on tegemist ka mingit tüüpi tervisehäirega. Siis ma loomulikult vabandan. Aga ka sellisel juhul mu jutt ei muutu. Kui selline tervisehäire ei lase inimesel autot ohutult juhtida, siis tema koht ei ole liikluses.
minu pioneerilaager… ma enam ei taha sinna minna, sest see rahu ja vaikus on asendunud läbuga 🙁 lisaks suvitasin lapsena Salmistus, iga suvi 2 nädalat – mustikaajal…. mõned asjad on parem hoida unistustes
Me oleme ühes kaugematest pioneerilaagrimajadest. Rand on meil ka vaikne.. aga nii puhkekeskuse kui ka Salmistu poole peal on melu loomulikult suur..
Kui kunagi kolisime siia, siis päris mitu aastat ei olnud majal isegi aeda, sest polnud vaja… tänapäeval aga sõidetakse aedasid lausa maha.
ega ei tea, mis nimega see laagrimaja oli? ma kunagi olen joonistanud arsti (elamis)majale eskiisi, kuidas ümber võiks ehitada
Ikka tean, Jaht 🙂
oo, seal olen 2 korda olnud 🙂 ma arvasin, et jaht ja viiking on mingite firmade omanduses vms
Viiking põles mõned aastad tagasi maha ja see on küll kord kuulunud firmadele, siis eraisikutele ja ja.. seal ei toimu nagu midagi.
🙁 Kahjuks on selliseid kohti ja selliseid juhte järjest rohkem Eestis…
Mhm, liikluses kohtub ikka Eesti koorekihiga..