Pirukad virsikute ja kitsejuustuga

Kui te ei tea midagi Facebook’i gruppidest ja sattusite siia pahaaimamatult retseptiotsingule, siis kerige julgelt kohe postituse lõppu. Need pirukad on imelised. Päriselt.

 

 

Kindlasti on mu blogi staažikad lugejad ammu aru saanud, et ma olen lõpetanud torisemise. Eks ma olen natuke täiskasvanumaks saanud. Samas pakub laps nii palju rõõmu, et polegi tahtnud enam mingit negatiivsust oma ellu. Olgem ausad – isegi kui mu enda arust ühiskonnakriitika ei ole kunagi halva tagamõttega, vaid ikka maailma parandamiseks, siis paratamatult toob see endaga kaasa muuhulgas inimesi, kes tunnevad end puudutatuna ja peaksidki, ning negatiivse suhtumise enda pihta. Halb sünnitab halba ja hea head. Sestap olengi oma küüned seoses lapse saamisega maha lõiganud ja äragi viilinud. Sõna otseses mõttes.

Aga ilmselgelt oma loomust ei saa igavesti varjata jaaaa nooo mul lihtsalt tuli meelde üks vana mustand, mille nüüd lihtsalt lõpuni kirjutan. Kõigil tulevad ette tagasilöögid teekonnal parema mina poole, eksole.

Kui mõned aastad tagasi Mallukas tegi kurikuulsa füürermammade postituse, millest sai tema staarblogija karjääri algus, siis minu jaoks tundus see kõik kuidagi kauge ja võõras pseudoteema. Sellist asja pole ju olemas, see on ilukirjandusliku liialdusega täis puhutud mull, mõtles Olga. Oh boy, was I wrong…

 

FB grupid on üldse päris huvitav maastik. Kui päriselus me liigume kindlates ringkondades ja võõrastest inimestest tänaval möödume niisama, heal juhul jagades nendega vaid pilku, siis FB grupid toovad meile need võõrad inimesed koju kätte. Need inimesed, kes küsivad toidugrupis, mis kellani Mustika Prisma lahti on, ja need, kes uurivad sünnituse ajal, mis ruumi nad minema peaks ja mis edasi saab, ja isegi need, kes uurivad, mida teha, kui nende vastsündinu pole päev otsa midagi söönud ja on unine..

Ühest küljest on suurepärane, et FB on üldse olemas, võimaldades neil inimestel seda küsida, sealjuures kogu oma rumalust eksponeerides. Hirmus mõeldagi, kui mõnel emal poleks võimalust ja päriselus kelleltki uurida ei julgeks ja ja… Lihtsalt ei saa alati öelda, et iga ema teab, mis on ta lapsele parim (narkarid, suitsetajad ja alkoholi tarbijad emmed näiteks). Niisiis on suurepärane, et osad neist saavad vähemalt abi sellistest kohtadest.

Teisalt see, mis nad sealt vastu saavad.. Oh jah. Esiteks on seltskond inimesi, kes paneb sõnadesse selle, mida iga normaalne inimene mõtleb. Ehk siis jumala eest, guugeldage, helistage kiirabisse, küsige otse jms. Mõni suudab olla sõnadega viisakas, teine not so much. See on ikka hämmastav, kuidas täiskasvanud naisterahvad teinekord küsijaid labaselt mõnitavad. Õnneks on igas grupis olemas see marginaalne osa grupist, kes alati viisakalt ja abivalmilt annavad nõu. Jumal andku neile edaspidigi järjepidavust ja kannatust. Isegi kui nad nädalast-nädalasse peavad õpetama inimesi otsingut kasutama ja teistele täiskasvanutele elementaarseid viisakusreegleid õpetama.

Nõuandjatega on pahatihti aga selline lugu, et ega see nende nõuanne ei pruugi alati kõige asjalikum olla. Esitatakse aga oma arvamust tõe pähe.  Tekitades ja süvendades erinevaid müüte ja väärarusaamasid. Internetist leiab vajadusel tänapäeval tõestust iga oma mõttele. Ma ei hakka teemasse sügavamalt laskuma, aga.. vaktsineerimine ja autism?

 

 

Samuti on igas grupis alati olemas kaasa rääkijad – alati ei pea midagi tarka öelda olemagi. Peaasi linnuke kirja saada ja midagigigigi öelda. Ilmselt olen ise seda rolli varasemalt üsna tihti mänginud.. sest et mul lihtsalt meeldib kaasa rääkida. Andke aga võimalus. Ja kui ei anna, siis räägin ikka.

Lõpuks aga lendavad peale need raisakotkad, kes ilmselt meeleheitlikult igapäevaselt kammivad läbi gruppe, otsides teemat, kus on lootust kellegagi tülli minna. Raisakotkad jagunevad omakorda kaheks – need, kes lähevad õelalt kaagutama (olete ikka kaagutavaid raisakotkaid varem näinud?) ja need, kes varuvad popcorni, hakkavad teemat jälgima ja poolehoiu tõestamiseks kommentaaridele like panema.

Tean ma kõike seda seetõttu, et olin varem väga aktiivne kasutaja nii mõneski grupis ja jälgin ikka mõnd neist tänaseni. Näiteks Koogimeistrit, kus saab vaadata imelisi torte, näpunäiteid, koolituste infot ja niisama suhelda inimestega, kellel on samad huvid.

Kuigi muudes gruppides ma pole ja sõna ei võta, siis infovoog on siiski kujunenud selliseks, et tean, mis toimub FB titegruppides. Oijumal. Mu telefon on täis screenshotte gruppidest. Ma ei tea, miks neid kogun, sest kasutada neid ei kavatse. Aga et te ei arvaks, et ma ajan niisama jama, siis ühe toon teile ikkagi näiteks.

 

Siinkohal ma enam ei pea seletama, miks ma ise nendesse gruppidesse ei kuulu. Küll aga ei väsi ma imestamast, miks naised veedavad oma elu ilusaimat aega FB gruppides teiste naistga tülitsedes ja midagi tõestades? Kui sul on kodus beebi, siis sa pead olema ju võimalikult rõõmus ja rõõsa ning tegelema oma lapsega. Mitte porisema, sõimlema, kemplema võhivõõraste naistega virtuaalses maailmas. Kuidddddas need naised ometi valivad kogu selle tühisuse, kui laual on teiseks valikuks tegelemine oma lapsega? Miks nad seda teevad?

Ma ei kritiseeri siinkohal üldiselt gruppides olekut. Palju on ka kasulikku infot ja sama palju ka toredaid inimesi. Lihtsalt üldine foon on selline, et minu jaoks isiklikult ei kaalu nendest gruppidest saadav kasu üle nendega kaasnevat negatiivsust. 

 

Jõudes aga tagasi füüreremmede juurde. FBs on olemas grupp, kuhu pannakse pilte valesti parkivatest autodest. Tahtsin lihtsalt prohvetlikult öelda, et varsti rikastub FB ilmselgelt ka selliste gruppidega, kus jagatakse pilte valedes kõhukottides, turvatoolides ja kergkärudes lastest. Rinnapiimaasendajat kasutavate naiste jaoks luuakse aga üleüldine avalik virtuaalne häbipukk. Just saying.

 

 

 

Pirukad virsikute ja kitsejuustuga

 

500 g pärmi-lehttaigent

6-8 virsikut

100 g kitsepiimast määrdejuustu

0,5 sidruni mahl

Pruuni suhkrut või vedelat mett

1 munakollane

 

Kuumuta ahi 200 kraadini.

Rulli lehttainas lahti ja lõika meelepärase suurusega tükid. Lõika ääred ca 1 cm kauguselt peaaegu läbi. Määri ruutude keskele määrdejuust, aseta peale virsikuviilud, nirista peale natuke sidrunimahla ja puista igale ruudule peale ca 0,25 tl pruuni suhkrut või nirista mett. Määri ääred munakollasega. Küpseta pirukaid ca 15 minutit.