Retseptivaba lugu ellujäämisest Võhandu Maratonil 2016

PROLOOG: Väga harva on ette tulnud olukordi, kus olen kirjutanud retseptivabasid postitusi. Ainult väga erilises olukorras. Ja olles valmis kirjutanud 3xA4 tänavusest Võhandu Maratonist, otsustasin, et see on piisavalt eriline küll.

Särasilmad enne starti

Oh, teate, mul oli nii elamusterohke nädalavahetus, et ma ei tea, kas suudan kõiki oma emotsioone teile selle postitusega edasi anda. Püüan igal juhul.

Nimelt toimus laupäeval XI Võhandu Maraton – 100 km aerutamismaraton kaunil Võhandu jõel. Olen ise seal eelnevalt juba 5 korda osalenud, viimased 4 aastat raftis ehk suures kummipaadis suure seltskonnaga. Selline suur paat on äärmiselt aeglane, aga stabiilne ja kuna mu suurim hirm on alati olnud paadiga ümber käimine, siis pole lihtsalt julgenud muu, ebastabiilsema, alusega minna. Ma ei teagi, miks ma siis sel aastal julgesin. Ma ei tea ammugi, miks ma julgesin minna sõbrannaga, kes on küll sportlane, aga otsustamise hetkel oli vaid ühe korra elus süstas istunud. See juba kõlas nii nagu me võime ümber minna. Loomulikult läksimegi. Aga kõigest järgemööda.

Tänavu oli esimene kord, kui ma võin öelda, et tõeliselt valmistusin maratoniks (ikka sellesama paanilise ümbermineku hirmu tõttu). Tegime sõbrannaga lausa treeninglaagri, et ta saaks aerutamist harjutada, me mõlemad paaditunnetuse kätte ja mina õpiksin tüürima. Kuigi ma ei saa öelda, et treeninglaagrist lõviosa poleks moodustanud jalutamine, söömine, tünnisaun, isa tehtud siidri joomine jne 😀 Vähemalt kaks trenni tegime ausalt ära! Samuti kraapisime kokku parima varustuse, mis leida suutsime. Ostsin isegi uued veekindlad dressid, nõudsime (hea küll, ma ise nõudsin) mu abikaasalt välja kahed neopreenkindad ja nendele omakorda katted ning kaks korralikku komplekti vahetusriideid said komplekteeritud. Ühesõnaga me olime valmis!

Treeninglaager Valklas aprilli alguses

Võhandu Maratoni start antakse alati laupäeva hommikul varakult, et viimased paadid ikka mõistlikul ajal kohale jõuaksid (kuigi ma ei saa öelda, et tänavu kell 5 hommikul finišeerinud paadid väga mõistlikul ajal oleks kohale jõudnud). Sestap broneerisime endale Ränduri külalistemajas toa – magasime viimse hetkeni, 5.55, ja juba pool tundi hiljem olime rahulikult starti jõudnud. Meie suurimaks üllatuseks oli mu kallis abikaasa kleepinud me paadile peale nimed ja Eesti lipu (hiljem, suht meie maratoni suurima mõõna jooksul, avastas sõbranna, et ta oli peale kleepinud isegi Kaju Köögi logod :D). Vähe sellest, et meie stardinumber oli 25.. ja kui ühed vene noormehed tulid meist mööda, siis üks ütles teisele “oi, blj*t, sportsmenõ”. Nad olid väga rahul enda üle, et sportlastest mööda läksid. Niisiis me olime nagu tippsportlased. Olgugi, et üks aerutab parimal aastal kaks korda ja teine istus süsta neljas kord elus. Meie läksime sinna ellu jääma, oma tahtejõuga võitlema ja rahulikult kulgema.

Nii läkski. Suurem osa ajast. Kumbki meist pole viilija ega vaja ka puhkust. Lihtsalt ja rahulikult kogu aeg tõmbasime, ühtegi üleliigset (ja isegi ettenähtud) pausi ei teinud.. Aga meile sobibki nii ja see on ju peamine. Ütleks, et ideaalsed paarilised paadis 🙂

Stardis. Tibid lähevad vette.

Võhandu jõgi siiski ei soosi pidevat rahulikku kulgemist ja maratoni keskel laiub umbes 20 km lõik, kus võib siin-seal kohata kärestikku. Ehk siis Olga suurim hirm. Kuna meil oli pikk matkapaat, siis sellega manööverdamine käänulisel jõel oli võhikule üsna keeruline. Suurem osa ajast saime siiski hakkama ja vaid paar korda põrutasime kurvis vastu kallast või kaldal olnud kivi või kaldal kasvavasse puusse.

Paraku oli üks puu õige kange. Sõbranna sai sellest napilt mööda (ta istus ees), aga mina jäin selle külge rippuma 🙂 Enda arust saavutasin seal oksa küljes juba üsna hea tasakaalupunkti, aga selleks hetkeks olin ma juba paadi nii kreeni ajanud, et sõbranna kukkus vette.. mina tema järel. Ausalt ka, ma olin alati veendunud, et ümber käimine on midagi dramaatilist ja paanilist nagu märulifilmis. Reaalsuses aga lihtsalt vaikne äravajumine vette. Saime kohe paadist kinni ja püsti, põlvini vette. Naljakal kombel oli esialgu olek isegi üsna kuiv, sest jõgi surus kummikud ja riided tugevasti vastu keha. Kahjuks oli aga kaldani paar meetrit, mida oli vaja läbida, ja sinna liikudes tundsin, kuidas vesi ühte saapasäärde nirises, siis teise, siis ronis mööda sääri üles.. Ühtäkki vahetult enne kallast läks jõgi väga sügavaks. Üle pea kindlasti. Meie õnneks oli seal üsna lähedal kena ilma nautimas üks perekond ja pereisa tõttas meile kohe appi. Surusin paadinina kaldale, ta võttis sellest kinni ja me saime mööda paati end kaldale tõmmata. Lisaks aitas ta paadi veest tühjaks teha, meil tagasi paati ronida ja siis me juba kiiresti tõmbasimegi edasi, et saaks sooja. Riideid me esialgu ei julgenudki vahetada, sest kaks suuremat kärestikku oli veel ees. Õnneks me siiski rohkem ümber ei käinud. Lõppkokkuvõttes mina olen isegi natuke tänulik selle kogemuse eest, sest sain üle oma suuuuurest foobiast ümberkäimise eest. Eriti tänulik olen aga sellele härrale, kes meid sellisel hetkel abistas.

Üldse tõdesime me Võhandul, et inimesed on väga abivalmid. Juba 30ndast kilomeetrist alates ei suutnud me oma suurt paati tassida (Võhandul peab 5 korda oma paati kaldal tassima) ja igal pool leidusid head inimesed, kes nähes meie meeleheitel nägusid ja olekut kohe ka appi tõttasid. See tegi seest nii soojaks! Ma olen kõigile nendele ütlemata tänulik!

Vaadake vaid, milline ilu!

Arvate, et meie seiklused lõppesid väikese kevadise suplusega? Oh ei. Ühel kaunil hetkel, täitsa tühja koha pealt, käis mu jala all väike plaks ja tüüri pedaal oli ühtäkki kadunud. Kuigi osavad inimesed oskavad oma paati ilma tüürita tüürida, siis meie nende hulka ei pretendeeri. Ma suutsin paati otse hoida vaid nii, kui iga kahe tõmbe peale tegin ühe pidurdusliigutuse.. ja uskuge mind, paat selle võrra just kuigi hästi edasi ei liikunud. Ütlen ausalt siinkohal, et see oli esimene ja ainuke hetk Võhandu jõel, kui mina mõtlesin, et nüüd me peame katkestama. See on tõeline ahastus, kui oled juba 10 tundi istunud süstas ja tead, et järgmise punktini on veel mitu mitu kilomeetrit, aga sinu paat ei liigu. Mul ei jätku sõnu, et seda frustratsiooni edasi anda.. Kõik läksid meist sirgelt mööda, meie loksusime aga sinka-vonka..

Päikesekiirtest polnud kärestikus enam midagi alles.. 🙂

Õnneks jõudsime siiski järgmisesse punkti hambad ristis ja üsna vaiksena kohale. Õhus oli teadmatus, mis edasi. Sellises olukorras on abielunaisel ikka üks lahendus. Helistasin abikaasale. Abikaasa ütles kohe, et toob uue paadi (tema, tubli mees, oli selleks ajaks juba ammu finišeerinud üldarvestuse teisena, saunas käinud, söönud ja puhkas rahulikult). Kui see pole maailma parim mees, siis ma ei tea, kes on. Umbes 40 minutit hiljem oli meil uus paat, soojad jäsemed, kõhud täis ja maraton jätkus kui õlitatult. Meil algas täielik uus hingamine. Olime küll kõvasti aega kaotanud, aga keda see aeg huvitab, kui sa oled läinud iseennast ületama. Ja niimoodi viimased 4 tundi läksid justkui iga hetkega aina ilusamaks. Uus paat oli lühike ja lõpuks ometi saime me omavahel karjumata suhelda. Päike paistis, kurvid olid laiad, oksad-kivid olid kaugel ja vahetult enne päikeseloojangut oli kogu loodus nõnda idülliline. Niisiis finišeerisime me rampväsinuna, väikese vappekülmaga, aga siiski ütlemata õnnelikena. Eriti rõõmsaks tegi mind see, et eelviimases punktis aitasid meid kaldale, tassisid paati ja aitasid paati tagasi ronida kaks toredat võõrast noormeest. Kui te vaid kujutaks ette mu siirast rõõmu, kui ma neid samu noormehi finišis nägin ja nad meid taas vastu võtsid. Ma pole kunagi ühegi võõra mehe nägemisest niimoodi vaimustuses olnud.

Lahked noormehed tassisid meie paadi kaldalt ära ja meie otsisime, kus on käru, kuhu peaksime oma paadi ära viima.. kui ühtäkki öeldi kõlarites, et meid oodatakse autasustamisele. Kaheste naistekajakkide klassi II koha saavutanud tiimi, ajaga 14.09! Meie? Teine koht oma klassis? Kuidas? Miks? Me nägime ju nii paljusid meist mööda minemas? Siin on ju mitu naistepaati, kus on päris aerutajad? Me ju käisime ümber? Me ju kaotasime tunni katkise tüüri pärast? Meie tulime ju siia ellu jääma? Meie ei oska ju aerutadagi? Kaks korda me end kutsuda ei lasknud (ok, vist ikka lasime) ja läksime võtsime aga auhinnad vastu. Vot teile elu irooniat.

Juba pool tundi hiljem olime me saunas, peagi saime õhtusööki ja justkui hetk hiljem kustusime õnnelikult ära. Minu kustumist häiris vaid pidev loksuv tunne ja see, et iga kord, kui ma silmad sulgesin, siis nägin oksi ja kivisid, millest oli vaja mööda manööverdada ja pedaale sõtkuda..

Lõpetuseks tahan ma tänada oma kallist paadikaaslast, sest sellise ürituse õnnestumisel on üks kõige olulisemaid faktoreid hea paadikaaslane! See on kaaslane, kes ei lase sul meelt heita. Kes ei räägi kordagi katkestamisest. Kes mitte kordagi ei virise, et tal on raske või ta ei jaksa. Kes küsib regulaarselt, ega sul külm ole. Kes tuletab sulle meelde süüa ja juua.. Kes naudib seda, mida teeb ja juba enne maratoni lõppu lubab järgmisel aastal uuesti asja ette võtta. :*

Niisiis tulge järgmisel aastal teie ka! Meie oleme igal juhul platsis! Tippsportlased nagu me oleme..