Suupisted šampinjonide, mozzarella ja peekoniga
Kui te kõik ei jälgiks agaralt mu Instagrami ja FB lehte, siis ma peaks praegu teie ees meeleheitlikult vabandama, et olin puhkusel ja ei saanud blogida ja ja…
Noh, õnneks seda probleemi meil pole.
Üldiselt tulevad inimesed puhkusereisidelt tagasi puhanuna ja täis tegutsemistahet, motivatsiooni ning uusi ideesid. Aga mitte vana hea viriseja Olga. Ehk siis mul läks seekord kõik hoopis teisiti. Tegelikult see blogimise paus ei olnudki niivõrd reisist ajendatud, vaid reisist ja haigusest.
Nimelt olen ma juba paar kuud vindunud sellises poolkõvas olekus – mõnel hommikul natuke kurk haige, vahepeal pea kumiseb ja mõne päeva lõpuks on väike palavik. Samas on mul juba kooliajast imeline oskus haigusi edasi lükata. Kui ma ikka tõeliselt ei taha haigeks jääda, siis ei jää ka. Ja kuna kogu aeg olid torditellimused, siis ei olnudki aega haigeks jääda. Sellise haiguse edasilükkamisega pole muud hullu, kui ainult üks suur miinus – lõpuks peab ju selle haiguse läbi põdema. Kuna ma seekord lükkasin haigestumist rekordiliselt kaua edasi, siis pidi mind ometi rekordiline haigus lõpuks tabama.
Tabaski.
Veetsin tubli 5 päeva palavikuga, mis oli korralikult üle 38 ja seda, et mul oleks palavik olnud üle 38, mäletan ma viimati teisest klassist (kui ma pärast tantsupeo peaproovi päikesepiste sain ja oma esimese tantsupeo asemel peldikupotti kallistasin). Eriti vahva oli see, et nendest päevadest ühe veetsin lennukites lennates ja kaks Sitsiilias.. Praegu sellele mõeldes ma küll juba muigan, aga too hetk, kui pidin täiesti haigena lennukile ronima… uhhh… Kukkusin jaurama, et mina küll jätan reisi ära. Abikaasa pidi mind põhimõtteliselt väevõimuga lennujaama suruma (kuna ma olin ka reisi korraldaja, siis tundus mõeldamatu 14 inimest niisama ilma reisikorraldajata reisile saata).. Ja too hetk, kui ma võtsin viimased jõuvarud kokku ning pisarsilmi palusin hotellis luba kaks tundi üle check out‘i aja veel toas pikutada ja gruppi ekskursioonilt tagasi oodata.. ehmatades administraatorit oma kauni olekuga nii, et ta pakkus, et võiksin kas või õhtuni tuppa jääda.. Ühesõnaga ma olin täielik häda ja viletsus 🙂 Mis minu jaoks oli täielikult enese loomuse hülgamine. Rääkimata sellest, et ma olin Itaalias isutu ja kaine. Ei oleks kunagi seda uskunud, kui poleks ise seda läbi elanud..
Niisiis ma tõesõna ei tea, kas ma suudan oma Itaalia reisist teha teile innustatud ja kirevat ülevaadet, nagu mul on kombeks saanud. Aga paar lauset panen järgmises, kindlasti tunduvalt rõõmsameelsemas, postituses kirja küll.
Kuna ma jätkuvalt veel natuke köhin ja olen jõuetu, siis ei vaeva end väga ka söögi tegemisega. Ütleme nii, et siin blogis ei kohta just kuigi tihti retsepte, mille kõik koostisosad on pealkirjas nimetatud.
Suupisted šampinjonide, mozzarella ja peekoniga
12 tk
12 mozzarella kirssi
12 suuremat šampinjoni
12 riba peekonit
Kuumuta ahi 200 kraadini.
Eemalda šampinjonidelt jalad ja pane keskele mozzarella kirss. Lõika peekoniviilud pooleks, jättes ühest nurgast ca 1 cm ots katki lõikamata – niimoodi saad pika peekoniriba. Tõsta seen peekoniriba keskele ja paki see peekonisse tehes peale peekonist sõlm. Küpseta ca 20 minutit.
