Oleme soojas kohas (ja toidust seekord veel eriti ei räägi)
|Naljakas, kuidas jõudes riiki, kus oled varem käinud, ei lähe kuigi kaua aega, et riik ja selle eluolu meenuks. Kusjuures olles veel Eestis, poleks ma kuigi palju osanud Tai meeleolu kirjeldamiseks öelda, aga nii kui Phuketi lennujaama jõudsin, siis tuli kõik tagasi. Eks natuke aitas asjale kaasa see, et asjad lihtsalt ei toiminud. Või siis ütleme nii, et meie silmis ei toiminud. Tai inimestel on alati mingid keerulised toimivad süsteemid.
Lennujaama jõudes hakkas esimese asjana abikaasa väitma mulle, et meil on vaja kohapeal viisa teha (minu kodutöö osa oli välja uurida, kas Tais ikka on eestlastele viisavabadus ja seda ma ka uurisin!), vaatamata sellele, et ma olin veendunud, et viisaVABADUS tähendab seda, et riiki siseneda võib viisa VABALT. Tema nimelt nägi silti, kus oli kirjas, et Eesti inimestel on vaja teha viisa. Samas minul kohe meenus, et Tais võib iga nurga pealt leida silte, mis suunavad asjadele, mida pole enam 10 aastat olnud ja teinekord on kaheldav, kas isegi kunagi olnud. Mis siis ikka, paarkümmend minutit vales järjekorras minu niigi hädiste närvirakkude tapmist ja peagi olime tagasi õiges järjekorras.
Miks ometi keegi mulle Eestis ei paku suppi, kus mereande rohkem kui leent?
Paraku ei läinud meil ka õiges järjekorras hästi, sest 12 kassast töötas vaid neli, igas kassas oli järjekord nii 50-70 inimest ja iga inimese peale kulus neil 2-3 minutit (jah, oma 1,5 h jooksul seal järjekorras jõudsime me teha üksjagu statistilisi arvutusi). Inimeste vahel käisid aga ringi maskidega vennad, kes pakkusid rikkama olekuga turistidele salaja 2,5 EUR eest eelisjärjekorda minekut. Oh seda meie üllatust, kui nii üks tund hiljem need samad vennad võtsid maskid ära, sest siis ei tunne ju keegi neid ära, ja läksid avasid veel kassasid.. Ju siis tegelik palk oli ära teenitud ja võis rahus oma ametlikku riigitööd jätkata. Nii meil siis meenus, et nüüd oleme tõesti Taisse kohale jõudnud 🙂
Üldiselt siin tõesti ei tasu imestada, kui asjad, eriti tehnika, ei toimi ja on katki. Küll aga hakkavad need teinekord lisatasu abil tööle. Siin riigis toimivad asjad raha abil nagu imeväel – kui maksad natuke rohkem ja jätad veel jootraha, siis koheldakse sind nagu kuninga kassi. Kui üritad aga hinnast alla kaubelda ja ei kipu maksma.. siis nojah.. (abikaasal on see kauplemine nendega juba pea nagu hobi). Mina olen nõus aga lahkuma poest paari euro võrra vaesemana, kuid säästetud närvirakkudega.. Nii meil on kujunenud nagu iseenesest poodlemise süsteem, kus mina valin kauba ja abikaasa kaupleb. Lõpuks ma lihtsalt nii tüdinen tema kauplemisest, et hakkan tülpinud olekuga ära minema. Müüjad aga arvavad, et ma ei taha nende kaupa ja nõustuvad kohe abikaasa nõutud hinnaga.. perekond koonrid 🙂
Vaade pärast hommikusööki laeval..
Tegelikult olime me sel aastal reisi planeerides üsnagi ükskõiksed. Juba on ju käidud ja selle võrra ka reisiärevus väiksem. Teada oli see, et me sõidame Phuketist esimese asjana ära põhja suunas. Kes see üldse Phuketis oma aega veedab…? Niisiis olime paar päeva Khao Lak’is.
Khao Lak on linnake, mis hävis pea täielikult 2004. aastal, kui tsunaami tegi siin puhta töö. Sellest saab siin uurida täpsemalt vähemalt kolmest tsunaami muuseumist, täielik naljakoht. Seega on linn üsnagi uue olekuga, Tai kohta vähemalt. Ka on see tunduvalt rahulikuma olekuga, kui senised meie külastatud kuurortlinnad – ei mingit ööelu, pidutsemist, lärmavaid turistihorde ega isegi ei mingit kauplemist rannas. Linnast läheb läbi suur magistral ja seega üsna harjumatult kaugel üksteisest on kahel pool teed poed-restoranid. Mere ääres on aga uhked ja suured hotellid, mingeid hütte siia keegi ei ehita, järjekordse tsunaami hirmus ilmselgelt. Seega tailikult romantilist rannajoont siin ei näe. Pigem laiuvad mere ääres suurte hotellide kivist verandad ja külastajateks on eelkõige Euroopa rikkad pensionärid. Teine Khao Lak’i sihtrühm on sukeldujad, sest siinses piirkonnas on Tai ilusaimad sukeldumise paigad.
Osa meie sukeldumise pundist, keda kokku oli 17 inimest.
Vahepeal lubati meid ka rannaliiva nautima.
Sukeldumine oli ka põhjus, miks meie siia tulime – abikaasa soov on ju mulle käsuks. Võtsime ette siis neljapäevase sukeldumisretke (räägin siin küll uhkelt mitmuses, aga tegelikult mina veetsin aega päikesetekil päevitades..). Põhimõtteliselt maksis retk pea sama palju, kui meie lennupiletid 🙂 Aga selle eest sai neli korda päevas sukelduda, viis korda päevas süüa ja muidu elu nautida. Me küll otsustasime, et tänavu püüame Tais mitte juurde võtta, aga oh well… Eriti tore on see, et reisi teisel päeval abikaasa rõõmustas, et küll on tore ikka süüa mitte teha ja võtta aga valmis toitu. Justkui ta muidu teeb enamat, kui toidu ette tõstmine ja söömine.. Hea, et mu lõug vastu maad ei kukkunud. Samas palju puudu ka ei jäänud.
Sellise tagasihoidliku toiduvalikuga pidime laeval elama..
Kusjuures tasub mainida, et me ostsime retke päev enne laeva väljumist ja seetõttu saime hinnast 400 EUR (!!!) alla. Seega, kel huvi siia sukelduma tulla, siis mingeid eelbroneeringuid küll ei tasu tegema hakata. Tundub, et sukeldujad olid kõik väga rahul, isegi merehaige abikaasa muutus rahulolevaks, kui oli ühe neljameetrise manta rai ära näinud (kesiganes see elukas ka ei oleks). Ja noh mina.. lugesin läbi kõik oma kolm raamatut, mis reisiks ostsin, sõin, päevitasin ja magasin. Mida veel elult tahta?
Õnnelik sukelduja
Programmi kuulus ka öösukeldumine
Aga mis nüüd edasi? Paar päeva oleme Khao Lak’is, et külastada paari koske ja kohalikku turgu. Edasi sõidame lõunasse ja vaatame, kuhu elu meid edasi viib.. 🙂 Loodetavasti mõnda enamvähem inimtühja randa…