Kapsa-seenehautis
Loodus on ikka üks uskumatu asi (ega ma siis asjata keskkonnakorraldajaks õppinud). Just siis, kui ma arvan, et staažika seenekorilasena tean alati, mis mind metsa minnes ootab, avastan sealt hoopis erineva vaatepildi. Näiteks olin kaks nädalat tagasi kindel, et hobuheinikute ja põdramokkade ilmumisega jääb teisi seeni aina vähemaks. See nädalavahetus ootasid mind aga metsas taas värsked ja tillukesed või- ja liivtatikud. Palun öelge, kus on siin loogika (lisaks sellele, et vahepeal sadas natuke vihma ja öökülma pole veel olnud)? Samas, ma ei kurda – hobuheinikuid oli metsas kohe eriti palju ja sain neid uhke võitatikute saagiga koos praadida. Kuigi, täiesti ausalt, ma ei oska just kuigi palju nimetada tegevusi, mis oleks tüütumad kui tillukeste võitatikute puhastamine…
Põdramokad reas 🙂
Meil muide ülikoolis oli õppejõud, kes pidi justkui õpetama bioloogiat, aga oli nii vaimustuses seentest, et unustas muud elusorganismide grupid bioloogia loengus läbi võtta.. semestri jooksul. Ikka juhtub. Mäletan, kuidas temaga suvepraksi läbinud tudengid pajatasid lugusid sellest, kuidas see õppejõud veetis kogu praksi aja kõhuli samblas roomates.. Viimasel ajal tunnen ma end samamoodi 😀 Nimelt, ma ju olen hakanud natuke rohkem pildistama. Natuke on hakanud mulle see tegevus juba meeldima ja natuke ajendab mind meeleheitlik (ja sinisilmne) püüd perfektsionismi saavutada. Niisiis ei käi ma enam kunagi lihtsalt seeni korjamas, vaid lisaks kõhuli roomamas. Hea, et me kodu ümbruses laiuvad nõmmemetsad.
Keegi teab öelda, mis seenega tegu on? Ma ei suuda tuvastada.
Rääkides fotograafiast – tuleval kuul peaks paaris ajakirjas ilmuma reklaamartikkel, kus on lisaks mu oivalisele jutule võimalik imetleda mu oivalist fotograafiaoskust. Natuke olen uhke ja natuke on piinlik ka.
Mu isiklik vaieldamatu lemmik seeneroog on juba lapsepõlvest üks – kapsa-seenehautis (hulgas võib olla lisaks ka hakkliha). Võin seda lademetes süüa. Ei teagi, kas asi on nostalgias või pakub see tõesti mulle seni nõnda suurt maitseelamust? Tegelikult ju vahet polegi. Kusjuures mingi aeg tagasi tegi ema seda rooga nädalavahetusel hoopis punasest kapsast ja andis ühe karbitäie mu abikaasale, et too mulle tooks. Abikaasa aga pistis karbi kodus külmkappi ja ütles, et ema andis mingi riivitud peedi kaasa (tema mul peeti ei söö millegipärast). Minugi jättis mõte riivitud peedist üsna külmaks.. Kuni ema helistas kaks päeva hiljem ja küsis, kuidas seene-kapsahautis maitses! No on mul ikka mees, eks? Peaaegu oleks tema pärast karbitäiel maailma parimal söögil lasknud halvaks minna..
Kapsa-seenehautis
1 väiksem peakapsas
500 – 700 g kupatatud metsaseeni (mul olid hobuheinikud, kuuseriisikad, liiv- ja võitatikud)
2 sibulat
2 loorberilehte
100 g tomatipastat
Soola-pipart
Haki sibulad ja lõika kapsas ca 2×2 cm ruutudeks. Kui oled köögis nobenäpp*, siis pane samal ajal kuumenema nii pott kui ka pann. Mõlemasse pane õli ja seejärel mõlemasse 1 sibul ning prae klaasjaks. Pannile lisa seened ja potti kapsas. Maitsesta mõlema sisu soola ja pipraga, jätkates praadimist. Kui kapsas on juba õige natuke pruunistumas ja pehmemaks muutumas, siis alanda kuumust, lisa kapsale 0,5 l vett (võib soovi korral ka puljongit), kata pott kaanega ja hauta. Seente praadimisega läheb natuke kauem aega (15-20 minutit), kuni eraldunud vedelik aurustub ja seened õrnalt pruunistuvad. Valmis seened lisa kapsale koos loorberilehtede ja tomatipastaga. Sega hoolikalt läbi ja hauta veel vähemalt 40 minutit kuni 1 tund. Lõpupoole tasub kindlasti maitsta, kas roog vajab lisaks veel soola või pipart.
*Kui sa ei soovi samal ajal poti ja panniga tegeleda, siis tee enne valmis kapsas ja kuniks seda hautad prae seened.
