Kookospiimas pošeeritud lõhe

Kuna ma viimasel ajal olen püüdnud natukenegi paremaks teha oma blogi visuaalset poolt, siis üsna tihti satun igasugustesse kodusisustuskauplustesse soodushinnaga nõude ülejääke otsima. Huvitav kas toidublogijatel ongi kodus kõik erinevad nõud? Pildistada ma siiani ei oska, sest olen täiesti kunstisoonetu, aga vähemalt saab erinevate nõudega pilte põnevamaks muuta. Nii ma sattusingi Home&Gourmet kauplusesse. Parasjagu oli seal toimetamas üks bravuurikas proua, kes küsis iga toote kohta küsimusi ja kampaania reeglite selgitusi. Müüjad vastasid nii kuidas oskasid, AGA siis sattus prouale LÕPUKS OMETI kätte pann, mille kohta sai esitada küsimuse: mis materjalist see pann ometi tehtud on? Vaesed müüjad ütlesid, et see on mittenakkuv kate. See vastus ei rahuldanud prouat, sest selgus, et tema on terve elu olnud keemiaõpetaja ja nii pinnapealsete vastustega ei lepi! Olles läbi otsinud kõikide pannide sildid, karbid ja kasutusjuhendid, leidis üks müüja lõpuks selle mittenakkuva katte keemilise koostise. Aga ka see ei rahuldanud prouat, kes tahtis teada, mis ühendeid need tähed ja lühendid seal ikkagi sümboliseerivad (“For god’s sake. Sa, vana lehm, just ütlesid, et oled keemia õpetaja” oleks olnud minu tagasihoidlik vastus. Miks minust kunagi müüjat ei saaks..). Vaesed naised aga selgitasid jätkuvalt rahulikult, et neilt nõuti tööle kandideerimist vaid keeleoskust ja põhiharidust.. Sel hetkel olin mina juba nii ärritunud, et ei suutnud enam näitemängu pealt vaadata, soovisin müüjatele edu ja raudset närvi, võib-olla natuke liiga kõva häälega, ning lahkusin..

Õhtul vaatasin, nagu enne magamaminekut kombeks on saanud, Masterchef Australia vanu osasid. Ma suuremat sorti toidusaadete vaataja ei ole (no ei meeldi mulle ei Oliveri plirts-plärts ega Ramsey ropendamine) aga vot aussied oma positiivse oleku, südamlikkuse ning asjaliku saatega on mind täiesti võlunud. Ja läks nagu ikka – juba poolunes, põhimõtteliselt pea magavana, vaatasin rahulikult saadet, kui üks võistleja pošeeris kookospiimas lõhe ja kohtunikud sõid seda sellise näoga, nagu oleks just… noh, teate küll, mis ma öelda tahaks. Viis minutit hiljem oli mul järgmiseks päevaks poenimekiri koostatud.

Kookospiimas pošeeritud lõhe

4-6 lõheviilu (ilma nahata)

1 sibul

2 küüslauguküünt

400 g kookospiima

2 laimi

1 sidrunheina vars (või paar cm pastat tuubist)

1 cm ingveri jupp

1 sl palmisuhkrut

1 sl kalakastet

Tšillihelbeid

Kookosõli

Serveerimiseks – röstitud seesamiseemneid

Toidu valmistamiseks läheb vaja potti, kuhu parasjagu mahuks kõrvuti lõheviilud, et ei jääks ruumi liialt üle ja teisalt, et ei peaks fileesid teineteise peale laduma. Haki sibul, küüslauk ning sidrunhein. Kuumuta potis kookosõli ja prae selles sibul klaasjaks. Lisa küüslauk ja sidrunhein, prae veel minutike. Kalla pannile kookospiim ja lisa maitseained, alanda kuumust – kaste peab vaikselt podisema. Nüüd riivi ühe laimi koor ning lisa kastmesse koos ühe laimi mahlaga (teist laimi läheb tarvis serveerimisel). Kindlasti maitse, kas kastmel on maitsed tasakaalus.

Pane kastmesse lõhe, nahapool all, ja küpseta kala 10 kuni maksimaalselt 12 minutit! Võta kala kastmest välja ja puista peale seesamiseemned. Kastet võid pakkuda eraldi toidu kõrvale, kui serveerid kalaga riisi. Mina aga viskasin kastmesse riisinuudlid ja keedetud aedoad, mis valmisid kastmes paari minutiga. Ära unusta serveerimisel laimiviile!