Elamusõhtusöök Olde Hansas

Ma olen päris palju käinud erinevates ajaloolistes põnevates restoranides… väljaspool Eestit. Eks see natuke ole seotud mu eelmise töökohaga, kui töötasin giidina ja tuli turistidega ajaloolistes söögikohtades käia. Üks kord olin aga Kasahstani tervishoiuministri hostess (ma tean, kuidas see kõlab… :)) ja sattusin siis sööma isegi Soome “Olde Hansasse” karuliha. Ma ei mäleta, mis restoran see oli, aga elamus külastusest on siiani meeles.

Aga meie oma ajaloolises vanalinnas, meie omas erilises ajaloolises restoranis.. vot sinna polnud ma kunagi sattunud.

Paras elamustoit – külastajate ees põletatav Leegitsev nauding – Vegetarium Gloriam

Nii et kui mulle tuli kutse tulla tutvuma Olde Hansa uue menüüga, siis nõustusin loomulikult kohe. Mitte, et ma oleks vanast menüüst midagi teadnud.. 🙂

Esiti korra küsisin üle, kas nad kindlad, et nad õige inimese kutsusid ja kas nad tõesti ootavad minult blogipostitust. Selgus, et kõik ikkagi õige ja lubati isegi abikaasa kaasa võtta. Me saime lisaks restoranikülastusele endale lastevaba õhtu, jee!

Elektrit oskavad nad raskel ajal kokku hoida – ruumis on romantiliselt hämar ja palju on küünlavalgust..

Ütlen ausalt, et minu jaoks oli ikkagi kogu õhtu jooksul suurimaks elamuseks just restoran ise – sealne õhustik, ülitoredad teenindajad, elav muusika, mõnus sagin. Olde Hansas käimine on ikka elamusõhtusöök. Kindlasti tasub juba puhtalt restorani enda pärast seal õhtusöögil ära käia.

Tööpäeva õhtul talvisel ajal eeldasin millegipärast, et saal on kindlasti pooltühi, aga ei, ruumis oli palju külastajaid ja mõnus elu oli restoranis sees. Nii vahva oli see, et sai kohe alustuseks sissepässu juures käsi panges pesta, et suunduda otsejoones lauda endale sooja leiba kätega rebima. Juba keskajal teati, et pestud käsi on ikka palju etem igasugusest nitriilkindast.. 🙂

Ma ausalt ka proovisin ise sealses hämaras valguses neid maitseelamusi pildile tabada, aga suht ebaõnnestunult.. Nii et kasutan siinkohal profi tehtud fotosid.

Kui rääkida maitseelamusest, siis me abikaasaga võtsime ikka kohe julgelt hirve- ja põdralihad. Ma proovisin teha tõsist nägu ja degusteerida üht ja teist – aga olgem ausad, pimetestis ma neil vahet ei teeks. Mõlemad olid ühtmoodi hõrgud ja maitsvad. Lisandid on ühest küljest ajastule truud, sest taldrikult leiab ikkagi kruupi ja kaalikat, aga eks tegelikult ikkagi viskab sisse selliseid asju, mida ilmselt keskaegses Tallinnas ei olnud (ma samas siinkohal pead ei annaks, aga tundus sedasi..) ja samas.. jube nadi, kui hirve kõrvalt ainult kruupi ja kapsast oleks leidnud.

Menüüst leiab ka päris mitu taimetoitu ja põnevat kalarooga! Ma vaatasin kadedusega nende taldrikutesse, kes olid taibanud tellida endale lõhe, mille peale oli kühveldatud oma 200g kalamarja..

Mis on aga kindel – kõhu sai liigagi täis. Proovid üht, proovid teist, rüüpad vahele head õlut ja siis toitude juurde hirrrrrrmus hästi sobitatud veine ja ja ja.. ühtäkki on piir ees. Magustoidublogijana oleks ilmselt viisakas rääkida midagi ka magustoitudest, aga sisuliselt ma ei suutnudki ühtegi proovida. Samas menüüsse vaadates oli meeldiv tõdeda, et magustoidumenüü kokkupanekul on kasutatud sama lennukat fantaasiat kui ülejäänud menüüga. Uskuge või mitte, aga ei olegi menüüs šokolaadifondant, brüleekreem, napoleon ja juustukook. On hoopis safranipudinguga panni kook, roosipuding ja mitu eriti põneva nimetusega magustoitu, mis mul jäidki proovimata. Mine või tagasi.

Üliraske on ikkagi see algaja toiduajakirjaniku elu – mine sööma, aga hoia end tagasi, et mitte üle süüa. Pff. Mul ei õnnestunud. Puhtalt selle emotsiooni pealt ja suurest elevusest sai üle pingutatud.

Küll aga ma julgen soovitada selle restorani külastust kas või puhtalt elamuse saamise nimel.

Share Button