Riisikapirukas ja seeneseljanka
Korilane Olga on taas hoos! Seljankat oleme kaks päeva söönud, pirukat jagus üheks päevaks, tulemas on veel riisika-hakkliha-kapsahautis. Üks mu lemmmmmiksööööööke!
Ei, need seened pole pealt kõrbenud. Jah, see on minu kehv pildistamisoskus.
Kuna mul on siin hirmsalt palju vaba aega, siis käisin seenel laupäeval.. ja pühapäeval.. ja kolmapäeval.. Tahtsin lapsele seda korilusasja õpetada, aga tema magas maha kogu korilustegevuse laupäeval.. ja pühapäeval.. ja kolmapäeval.. Värske õhk ja samblal rappuv vanker teevad imesid.
Selle peale tuli lausa isu vahelduseks korilasejuttu puhuda. Mul hakkas endal ka naljakas, kui rääkisin sõbrannale, et kunagi oli meil ühe vanaprouaga seenekorilusvõistlus. Ma nimelt noorena eelistasin korilusega tegeleda varahommikuti, et kella 10ks juba rannas lesida. Ühel kenal seenehooajal hakkasin hommikuti nägema oma metsas teist korilast. Kuna ilmselgelt nägi tema mind ka, siis hakkas proua metsa tulema enne mind. Jättes mulle vaid üksikuid seeni. Ega ma ka kehvem olla saanud ja läksin siis veel varem. Mille peale oli tema kord veel varem seenele tulla ja ja.. Ühesõnaga, ma ei mäleta enam, kui absurdselt vara ma lõpuks seenel käisin, aga õnneks järgmisel hooajal seda prouat enam polnud ja sain rahus südamega oma metsas laiata.
Osa laupäevasest saagist.. sõbranna korjatud 🙂
Nagu aru saate, siis mul on olemas oma mets. Mitte et ta mulle kuuluks. Olen pigem selline isehakanud perenaine – saaki peab korjama piisavalt palju, et saabuvatele linnavurledele jääks mulje, et minu metsas ei kasva väga midagi (kahjuks olen viimastel aastatel end selles osas veidi käest lasknud). Tegelikult kasvavad minu metsas männiriisikad, liivtatikud ja võitatikud. Suht vähe, aga paarile perele parasjagu piisavalt.
Küll aga pole minu metsas kuigi palju puravikke. Sestap mõned aastad tagasi ühel heal päeval mõtlesime me abikaasaga, et võiks otsida uue metsa. Okei, tõenäoliselt olin mina ikka see initsiaator, sest abikaasal puudub see korilusgeen ja ilmselt ta ei saaks arugi, kui ma kunagi seenel ei käiks. Peatusime aga seal, kus seenehooajal alati hästi palju autosid seisab, ja läksime metsa. Arvake ära, mis meile vastu vaatas. Jah. Tühjus. Ei mingeid inimesi, rääkimata seentest. Ootel olid vaid põdrakärbeste parved. Tundub, et inimesed jätavad jälgede peitmiseks ühe auto tee äärde ja siis liiguvad teise autoga edasi PÄRIS seenemetsa 😀 Abikaasa korjas sealt metsast igal juhul vaid paar kahtlast seent (mis mu ema pärast seeni puhastades tasapisi välja viskas) ja mina sain põdrakärbestest trauma. Autosse jõudes tundus mulle, et terve mu keha on neid täis ja tegelikult suht oli ka, nii et tõmbasin end kõrvalistmel paljaks, et kõik kärbsed kokku koguda. Mul praegu ainuüksi seda meenutades hakkas keha igalt poolt sügelema.
Siiski proovisime üks kord veel “uut metsa” otsida ja siis sattusime kogemata ajujahile ette.
Rohkem pole nagu isu olnud. Oma metsa riisikatest piisab küll.
Aga vahelduseks tulevad siit lihtsad ja kodused soolase toidu retseptid.
Riisikapirukas
Põhi
20 g parmesani
100 g võid
1 muna
160 g täistera nisupüüli
Täidis
ca 800 g riisikaid
1 sibul
200 g vahukoort
1 muna + 1 munakollane
100 g juustu
Sool-pipar
Põhja jaoks näpi riivitud parmesan jahu ja külma võiga purutaoliseks massiks. Lisa muna. Suru saadud tainas pirukavormi põhja ja äärtele. Tee kahvliga sisse augud ja tõsta külmkappi 1 tunniks. Küpsetamiseks soojenda ahi 200 kraadini. Küpseta põhja 15 minutit küpsetusraskustega ja 10 min ilma. Seejärel alanda ahjutemperatuuri 180 kraadini.
Täidise jaoks prae seened sibulaga. Klopi muna vahukoore, soola ja pipraga. Tõsta eelküpsetatud põhjale seened, kalla peale vahukoore-munasegu ja riivi peale juust. Küpseta pirukat ca 30-35 minutit.
Seeneseljanka
2 kg riisikaid
100 g võid
100 g õli
400 g porgandeid
600 g sibulat
500 g tomatit
2 sl äädikat
2 sl pruuni suhkrut
Maitsestamiseks – loorberileht, sool, must pipar, till
Hauta seeni omas mahlas. Prae või-õlisegus porgand ja sibul. Lisa seened ja tükeldatud tomat. Maitsesta soola, pipra, tilli ja loorbrilehega. Hauta ca 10 minutit. Lisa äädikas ja suhkur.
