Succotash salat

.. ehk maisi- ja oasalat ehk suviselt rikkalik maitseelamus. Retsepti sain siit.

Kuna sügavkülmas ootasid aedoad oma korda, siis kasutasin nad ära. Teile soovitan kasutada ikkagi värsket aeduba!

Ma ei ole kunagi teinud nägu justkui oleksin toidusnoob. Ometi on paljud selle järelduse teinud blogi põhjal. Teate, see, et ma teen pool päeva mõnd torti, ei välista seda, et tegemise taustal sööksin ära paki kummikomme ja jooksin Coca-Colat.

Igapäevaselt toitume me abikaasaga vast ikkagi üle keskmise tervislikult. Eriti viimasel ajal, sest mul on parasjagu aega, et teha korralikku toitu, aga ei jää aega magustoitude tegemiseks. Peamiselt sööme erinevat liha või kala salatiga ja mina isiklikult olen suur koduste suppide fänn. Ma tahaks veel rohkem köögivilju süüa, et lapsele eeskujuks olla, aga abikaasa tahab ainult tooreid juurikaid krõbistada ja see teeb nendega kokkamise veidi keeruliseks. Aga alla ma ei anna.

Juba praegu on lapse lemmiktegevuseks minu kopeerimine – üks päev näitasin talle, kuidas üht kõristit vastu maad lüüa ja nüüd ta kolmandat päeva taob kõiki mänguasju vastu maad. 

Hommikuti söön mina putru alates sellest ajast, kui nii 4 kuud tagasi küsisin oma FB lehel häid ideesid putrude tegemiseks ja te nii lahkelt mulle neid ka jagasite. Abikaasa eelistab võileiba ja kord-paar korda nädalas teen meile omletti. Poolfabrikaate me enamasti väldime ja magustatud joogid meie repertuaari ei kuulu. Ei mahlad ega jogurtijoogid. Enamasti joome kraanivett, hommikuti teed (mina isiklikult ei joo teed magusainetega) ja mina kord päevas kohvi. Ostsin selle tarbeks endale pärast lapse saamist lausa pisikese käpaga kohvimasina. Parim emotsiooniost ever! Peakski sellest eraldi blogima.. 🙂 Igal juhul, kohvi tarbeks on külmkapis piim ja lisaks keefir, mida mina joon kruusi päevas. Abikaasal ka õlu, millest minagi lonksu siin-seal võtan.

Kui käime väljas, siis tellime ka lihtsalt kraanivett. Mulle lihtsalt ei maitse magusad joogid… kui välja arvata Coca-Cola. Te ei pea siinkohal isegi pidama mulle loengut selle kahjulikkusest ja seletama, et sellega saab isegi WC potti küürida. Rääkimata suhkrusisaldusest. Pärast seda, kui mu abikaasa vaatas hiljuti suhkrufilmi, meeldib tallegi näidata, et kolmandik pudeli sisust on ju suhkur. Ega see mind takista. Umbes kord kuus võtan oma coca ette ja joon seda tõelise naudinguga.

Kusjuures olin seda jooki alati küll hea meelega joonud, kuid suhtunud sellesse pigem rahulikult. Aga siis hakkasin giidiks bussireisidel ja seal sai Cocast mu parim sõber. Kui ikka mööda palavat suvist Kesk-Euroopat kuni 5-tunniseid ekskursioone teha, siis pärast neid on nii energia- kui ka vedelikuvajadus laes. Avastasingi siis, et Coca toimis kõige kiirema leevendajana kui ma olin juba viimased tunnid ekskursiooni juhtinud puhtsalt emotsioonide ja suure armastuse pealt. Eriti palava ilmaga jõin pudelikese juba keset ekskursiooni. Teine lemmikjook oli tegelikult spritzer, aga pärast seda ei kippunud ma enam üldse asjalik olema ja purjuspäine giid keset päiset päeva poleks ilmselt olnud kuigi esinduslik.

Kuhu ma selle jutuga jõuda tahan?

Juba mingi aeg tagasi nägin mina, nagu ka ilmselt iga inimene, kes lahtiste silmadega ringi käib, et üleriigiliselt käib kampaania #olelaim. Ehk siis turule tuli laimimaitseline Coca. Loomulikult oli mul VAJA seda järele proovida ja ja.. Teate, selle #olelaim kampaania suurim laim on see, et see jook kõlbab juua. Keegi oleks nagu Cocale tsitruselist seepi lisanud.

Nüüd ma vaatan kohe teise näoga neid, kes seda reklaamivad oma sotsiaalmeedias. Ise noored emmed ja promovad sellist jama.* Tea, kas see neile üldse maitseb või maitseb saadav raha paremini? Mina igal juhul ei suudaks reklaamida asju, millesse ma ise ei usu. Olles nüüd ema, ei reklaamiks ma cocat aga üldse. Eriti silmakirjalik, eks. Ilmselt ei hakka ma seda kunagi ka oma lapse ees jooma, vaid jätkan tegevust salaja 😀 See on ikka hirmus lugu, kuidas lapsevanema roll surub mulle täiskasvanulikkust peale, sellal kui ma nii väga tahaks veel paljudes asjades lapsemeelne olla.

Arvan, et sealjuures ma ei hakka Kaunitari üleliia keelama, kui ta ise tahab proovida kummikomme või Cocat. Laimimaitselist ilmselt keelaks, aga see kindlasti ei pea turul vastu nii kauaks, kuni mu laps rääkima hakkab. Ma ei tahaks keelata ega soodustada nende tarbimist. Minu ideaalses maailmas sööb laps hea meelega kõike, mida talle pakun, ja poes käib ise vabatahtlikult kommiriiulitest mööda sinna pilku pööramata. Palun ärge lõhkuge mu roosat mulli.. Mida vähem rämpstoidu reklaami teda ümbritseb, seda lihtsam on seda teha. Seegi mull jätke rahule..

Niisiis mina emana tarbin rämpstoitu aga salaja ja üldse mitte silmakirjalikult blogin edasi kõigest valge suhkru ja nisujahu baasil…

*Varem ma imestasin, et misasja kõik aina kritiseerivad emasid ja nende valikuid. Justkui iga ema peaks olema Ema Teresa. Ja vaadakem, kuhu ma siis nüüd ise jõudnud olen.

Loobusin oma kolme SD kaardi otsimisest ja ostsin fotokale neljanda SD kaardi. Oh well..

Succotash salat

300 g keedetud maisi

200 g aeduba

200 g kirsstomateid

1 sibul

100 g feta juustu

Peotäis basiilikut

Ca 1/3 sidruni mahl

Praadimiseks – võid ja oliiviõli

Musta pipart, soolahelbeid

Haki sibul ja prae see või/õlisegus keskmisel kuumusel klaasjaks. Samal ajal keeda aedoad soolvees al dente. Lisa oad pannile ja prae koos sibulaga veel minutike. Tõsta pann tulelt ja lisa sinna mais. Võid serveerida salatit soojana või siis lasta nüüd panni sisul täielikult jahtuda.

Lõika tomatid pooleks, haki basiilik ja murenda feta. Pane kaussi kokku panni sisu, basiilik ja tomatid. Maitsesta sidrunimahla, musta pipra ja soolahelvestega. Puista peale feta juust.