Soe juustudipp

Seda ei juhtu just iga päev, et mõni roog meeldib mulle endale nii väga, et ma sööksin seda ahjusoojana ja juba samal ajal trükiksin selle retsepti blogisse. Aga see soe juustudipp on lihtsalt kirjeldamatult maitsev. Vähemalt minule. Paitab lausa maitsemeelt. Kindlasti saab sellest üks nendest roogadest, mida pakun sõpradega koosistumistel… noh, nii paari aasta pärast.. või millal need noored vanemad oma eraelu tagasi saavadki?

… ja siis see üks päev, kui mul, suurepärasel toidupiltnikul, on kindel plaan teha blogi jaoks paar retsepti, on kindlasti justnimelt see päev, kui õues lithsalt ei lähegi valgeks…

Et.. kuidas mina, kes ma häbenen oma häält ja põgenen kaameraid nähes, ikkagi Terevisiooni sattusin ja seal paar lausetki ütlesin? Ma ei tea.

Pildi autor Kristi Sobak.

Ehk mäletate, et umbes aasta tagasi otsustasin mingiks ajaks sõbranna õhutusel kõiki laekuvaid toidualaseid pakkumisi vastu võtta. Proovisin kõiki tooteid, mida pakuti, ja käisin kõikidel üritustel, isegi pressilõunatel, kuhu kutsuti. Lõppkokkuvõttes olin ma tookord selle otsusega rahul. Me jätame oma eelaimduse ja kriitilise suhtumisega päris tihti tegemata asju, mis tegelikult pole üldse nii kehvad, kui me ette kujutame. Pigem osutuvad need tihti üllatavalt positiivseks.

Sellegipoolest panin mingi hetk ikkagi filtri tagasi tööle ja praeguseks võtan vastu pigem vähesed pakkumised. Kui te vaid teaks, kui toredaid pakkumisi blogijad saavad, alustades sellistest, kus soovitakse kahe leivapaki eest retsepti (koos foto ja autoriõigustega!) ja lõpetades ahvatlevate pakkumistega, kus suurele eurorahade eest kinni makstud kampaaniale palutakse blogijalt tasuta retsepte. Ma olen korduvalt tahtnud sellel teemal postitust kirjutada, aga kardan, et hirmutan sellise suhtumisega ka mõistlikud reklaamiinimesed ära.

Kui mind Terevisiooni kutsuti, siis esimese hooga hakkasin juba eitavat vastust koostama. Kuhu mina, raseda ja magamatuna, küll ronin? Aga abikaasa ja taaskord selle kurjajuure sõbranna õhutusel võtsin ühe päeva, et järele mõelda. Nagu öeldakse, sleep on it (eesti keeles ka mõni vaste sellele on?). Tundub, et tol ööl sai edevus hirmust võitu..

Nädal hiljem olingi endalegi üllatuseks juba varahommikul grimmis (ainsa erisoovina meikarile oli see, et tehku ilusaks!) ning järgmisel hetkel olid küpsised valmis, söödud ja mina juba rahulolevalt koju kõmpimas. Vahepealne on üks suur must auk. Mul on alati igasuguste ettekannete ja esinemistega niimoodi – lõpuks ma tean seda, et mul läks hästi ja emotsioonid on positiivsed, aga ma ei mäleta ühtegi konkreetset lauset ega tegevust, mida täpselt tegin. Ja jumala eest ei kavatse seda ka järele vaadata. Tulemus on see, mis loeb, eksole.

Üldiselt tahtsin selle postitusega, lisaks oma edevuse rahuldamisele, lihtsalt meelde tuletada, et ei tasu elada iseenda eelarvamuste ja hirmude orjana. Jah, mugavustsoonis on küll mõnusalt hubane ja kindel olla.. aga oi kui põnev elu jääb väljapoole seda tsooni.

Soe juustudipp

Kahele

100 g ricottat

100 g kitsepiima toorjuustu

30 g riivitud Cheddar juustu

1 küüslauguküüs

Värske basiilik

Kirsstomatid

Must pipar

Kuumuta ahi 200 kraadini.

Sega juustud purustatud küüslauguküüne ja rebitud basiilikulehtedega. Maitsesta musta pipraga. Pane saadud segu sobiva suurusega ahjuvormi, suru sisse mõned kirsstomatite poolikud ja jahvata peale veel musta pipart.

Küpseta ca 30 minutit, kuni dipp on äärtest pruunistunud. Serveeri soojalt meelepäraste krõpsudega või kreekeritega.