Miniomletid tuunikalamäärdega

Kuniks ma meenutan, kuidas visplit käes hoitakse ja ahju sisse lülitatakse, jagan hoopis üht vanemat retsepti, mille tegin E-piimale – miniomletid tuunikalaga. Aga enne omlette tuleb postitus, mida te kõik kindlasti ammuilma oodanud – kassipildid! Kassivihkajad, teid on hoiatatud!

 

 

Eelmise postituse lõppu jäi mul tegelikult lisamata üks pilt – ehk koju jõudmine:

 

Nii väsinud, et ei jõudnud isegi voodit ära teha..

 

Kuni meie olime reisil, elasid kassid vanemate juures sanatooriumis. Ma olen kindlasti korduvalt kiitnud, et me mõlemad kassid on tõelised kukupaid. Mööblit nad ei kaku, valedesse kohtadesse ei pissi ja üldse pahandusi ei tee. Tahavad lihtsalt süüa ja armastust. Kõige “hirmsamad” pahandused meie kodus on näiteks need, et Paksu* magab aeg-ajalt minu riidekapis ja Billyl meeldib mänguasjadena kasutada patsikumme ja kõrvatroppe. Ülejäänud aja on nad sellistes asendites..

*Tegelikult Paksu pärisnimi on Matilda, aga Matildale ei meeldi see nimi – 0 reaktsiooni. Küll aga meeldib tal olla Paksu ja Kass. Eks see “ks” kombinatsioon meeldibki kassidele ja nimele Kass reageerivad loomulikult mõlemad loomad.

 

…või sellistes…

 

 

…niimoodi ninapidi koos on ka päris hea vahel…

 

 

…jaaaa noo mis viga on niimoodi saba soojendada..

 

Paksu on nii kukupai, et ta isegi autos sõidab mul kõrvalistmel. Lihtsalt magab rahulikult..

 

Billyt peab küll transportima transpordipuuris:

 

 

Kui muidu transpordipuur meile ei meeldi, siis kodus olles on igasugused kotid, kohvrid ja karbid vägagi IN. Eriti minu kohver..

 

 

Ega Billy saa ka Paksust kehvem olla.

 

 

Kas ma seda olen maininud, et abikaasa võttis kitarrimängu käsile? Paksu on ta suurim fänn.. Me Billyga natuke tagasihoidlikumad.

 

Aga kuhu ma nende lõputute kassipiltidega jõuda tahan, peale eputamise, kui nunnud loomad meil kodus elavad? Sanatooriumi pidajatel oli millegipärast väga palju kaebusi meie kukununnude pihta. Kuuldavasti kräunuvat nad hommikust õhtuni ukse taga ja nügivat igal hetkel välja, muutes kodust väljumise võimatuks missiooniks. Kuna me elame linnas, siis kodus kasse välisuks ei huvita, aga Valklas on ju maja metsas, mere ääres. Vanemate kass on seal tõeline metsasanitar, kes käib kodus ainult magamas öösiti, ülejäänud aja püüab aga hiiri, sisalikke, linde, mutte..

Aga need kaks looma on sellised linnavurled, et üksi ei saa neid metsa lasta. Eriti Paksut, kes ei kuule väga hästi ja ei karda ühtegi asja siin maailmas. Nii nad siis nõuavadki aina, et keegi nendega õue läheks, kus üks jookseb nagu peata kana ja teine paneb sirgjoones ühes suunas minema, kordagi selja taha vaatamata.. Ja kui juba õue minek on, siis võib juhtuda, et Paksu hüppab puu otsa! Olgu siinkohal öeldud, et meil on olnud perioode, kui ta pole suutnud isegi voodisse hüpata..

 

Vaadake vaid seda pilku – isegi pilk on metsik..

Ema oli täitsa paanikas olnud, et kaotas kassi metsa ära. Millegipärast ei taibanud ta puu otsa vaadatagi.

 

Billy olevat ka paras mängulõvi, kes varahommikustel tundidel edasi-tagasi tormab ja isal üle kõhu jookseb.. Uuups.. ja võibolla kasutab natuke küünte abi, et end voodisse tõmmata ja kui isal on jalg teki alt väljas, siis selles on ta ju ometi ise süüdi.. Veel olevat nad mõlemad laualt toidu varastajad ja Billy oli ühel heal päeval terve vorsti ära rottinud ning sellega rõõmsalt mänginud. Paksu magab aga aina isa arvuti otsas.

 

Ma isegi ei oska seletada, kust tulevad sellised halvasti kasvatatud kassid 😀 Meie kassid need küll olla ei saa.. 😀 Võibolla siis see looduslähedus on see, mis neid metsikumaks muudab.. Kusjuures kui mu täditütar kunagi Paksut hoidis, siis ta ütles, et mul on nii rahulik kass, et ta vahepeal unustas äragi, et tal kodus loom. Minu arust lapsed ja koduloomad (jepp, panin just lapsed ja koduloomad niimoodi ühte lausesse) käituvadki alati teiste juures viisakamalt kui omas kodus. Aga võta näpust.. Loom on ikkagi loom ja kunagi ei saa eeldada, et tead, mida temalt oodata. Samamoodi ma ju väitsin, et Paksu on maailma kõige sõbralikum kass ja küll ta siis rõõmustab, kui endale uue sõbra saab. Tutkit. Nüüd, aasta hiljem, on ta minu arust hakanud meile Billy võtmist andestama.

Nii. Tänaseks aitab kassidest.

 

Selles retseptis on kogused väga suured – ikkagi ahjuplaadi suurune omlett. Niisiis võite koguseid vabalt poolitada ja ikka saate päris suurele seltskonnale suupisted tehtud.

 

Miniomletid tuunikalamäärdega

 

Omlett

6 muna

2 dl piima

50 g võid

1 sibul

2 küüslauguküünt

100 g juustu

 

Tuunikalavaht

100 g tuunikala

150 g eesti juustu

150 g sulatatud juustu

0,5 sidruni mahl

4 g lehtželatiini

 

Kaunistuseks – maitseroheline

 

Kuumuta ahi 200 kraadini. Vooderda 20×30 cm ahjuvorm küpsetuspaberiga.

Haki sibul ja küüslauk. Prae sibul võis klaasjaks, lisa küüslauk ja prae veel minutike.

Sega suures kausis munad ja piim vispliga ühtlaseks. Maitsesta soola-pipraga. Lisa praetud sibula-küüslaugusegu ja riivitud juust. Küpseta 25-30 minutit, kuni ahjuomlett on hüübinud ja pealt kuldne.

Vahu jaoks paisuta želatiinilehed külmas vees. Sega kausis kokku tuunikala, riivitud juust ja sulatatud juust. Nüüd kuumuta sidrunimahla peaaegu keemiseni, tõsta tulelt ja lahusta selles želatiin. Kalla sidrunimahla-želatiinisegu kohe juustu-tuunikalamassile ja sega hoolikalt läbi. Tõsta külmkappi.

Lõika omlett pisikesteks 2×2 cm ruutudeks, pane igale ruudule tuunikala-juustuvahtu ja kaunista maitserohelisega.