Baklažaanirullid feta juustu ja päikesekuivatatud tomatitega

Lugesin eile Postimehest artiklit sellest, kuidas tänapäeval võib FB’s “Like” vajutamise eest inimest kohtusse kaevata. Ma ausalt öeldes ei oskagi selles osas seisukohta võtta, sest see kõlab natuke utoopilisena. Teisalt on viimasel ajal nii mõnigi utoopiline lugu tõeks osutunud. Eks neid lugusid, et Venemaal võib Like eest isegi vangi minna, oleme me kõik juba ammu kuulnud. Aga sellegi osas olen alati pigem skeptiline olnud. Samas iseenda kuvandi loomine sotsiaalmeedias on teema, millest olen juba ammuilma tahtnud kirjutada. Mis muu see Like vajutamine ikka on, kui oma meelsuse ja isiksuse virtuaalne näitamine.

Järgnev jutt ei ole absoluutselt mõeldud loenguna või selleks, et näidata, kui tark ma ikkagi olen. Ehk paneb see jutt kellegi teisegi kaasa mõtlema.

 

 

Ma isiklikult arvan, et olen keskmisest kõvasti teadlikum sotsiaalmeedia tarbija. See ei ole nüüd öeldud eputamisena, vaid pigem usun, et inimesed, kellel on olemas oma ettevõtte jaoks sotsiaalmeedia lehed ja kellel on jälgijaskond, paratamatult muutuvad FB osas teadlikumaks. St sotisaalmeedia orjad oleme me kõik niikuinii. Isegi nende kavalate sõltuvusttekitavate algoritmide loojad ei näe läbi iga aspekti, kuidas tehnoloogia inimestega manipuleerib. Aga see on juba kõrgem pilotaaž. Igapäevaselt näen pigem seda, kuidas paljud inimesed ei adu ikka üldse, et sotsiaalmeedia ei ole anonüümne koht. Muidu ta ei oleks SOTSIAAL- või mis.

 

Kunagi olin ise see inimene, kes jagas FBs isegi pilte endast bikiinides (või oli asi selles, et mul ei olnud tollal üleliigseid kilosid..?) ja tundis vajadust igal teisel päeval postitada oma õhtuseid plaane või hetkeemotsioone. Omades sealjuures üle 900 “sõbra” ja olles äärmiselt uhke enda üle. Kusjuures ma saan väga palju sõbrakutseid oma blogilugejatelt – vabandan siin kohe korraga ära – ma ei võta vastu sõbrakutseid inimestelt, kellega pole näost-näkku kohtunud. Vahel isegi mitte seda.. (seda põhimõtet olen ainult paari tordi- ja toiduinimese puhul rikkunud).

 

Varem veetsin ikka arvestatava osa päevast lehitsedes FB lehte ja vaadates nunnusid kassivideoid (ah, keda ma petan, neid vaatan tänaseni). Tänaseks on see pigem asendunud sõpradega virtuaalse lobisemisega.. Ega FB rumal ole – kui inimene vaatab kassivideot, siis järgmisel korral FB avades näeb see inimene seal lehel juba kolme kassivideot. Ülejärgmisel korral viite jne. Kui inimene otsib lennupileteid Tenerifele, siis avades samal ajal paralleelselt FB lehe, näeb seal juba ilutsemas lennupiletite reklaame ja kui hästi läheb, siis võib leida Tenerife majutuse ja autorendi pakkumisi. Magic, eksole. Lõpuks me veedamegi tunde vaadates neid asju, mida FB on välja kalkuleerinud kui meie jaoks huvi pakkuvaid. Mul isiklikult viskas mingi hetk üle see, et ma ei näegi enam, mida mu lähedased sõbrad postitavad ja sestap sai juba paar aastat tagasi koostatud nimekiri kümnekonnast parimast sõbrast, kelle kõiki postitusi ma alati näen esimestena. Huvitaval kombel on nad küll kõik väga passiivsed ja heal juhul kümnest üks postitab ühel päeval. Aga mul on hea meel, et isegi see üks postitus ei jää mul kahe silma vahele, sest tegemist on lähedaste inimestega, kelle postituste nägemise olen ma ise valinud.

 

Minu isiklikke postitusi näevad aga umbes 60 inimest sõbralistist. Aga olgem ausad – mu “isiklikud” postitused on üldiselt kassipildid 😀 Vaatasin järele, et lisaks minule ja kassidele on mu FB lehel viimase aasta jooksul kaks korda figureerinud abikaasa ja kaks korda kallis sõbranna. Ma ei postita pilte sõpradest-tuttavatest ega ammugi kolleegidest. Samas ma ei laida neid inimesi, kes jagavadki kogu oma elu, sh laste, pilte privaatselt oma isiklikul FB lehel. See on ikkagi igaühe enda otsus ja mina lihtsalt olen otsustanud seda mitte teha. Küll aga ma laidan neid inimesi, kes tunnevad vajadust oma lapse pilte jagada avalikult või kusagil FB gruppides. Kui nüüd järele mõelda, siis ainuke võõras inimene, kelle olen FBs blokeerinud, on üks neiu, kes arvas, et oma tibulinnupoja videote ja fotode regulaarne postitamine Koogimeistri grupis on okei. Nagu need 20 000 inimest oleks kogunenud tordinduse erialagruppi selleks, et kellegi last vaadata. Milline naiivsus on üldse postitada oma lapsest pilte gruppi, kus on 20 000 võõrast inimest. Lapsevanema kohustus on oma last kaitsta. Oma sõbralisti puhul pahatahtlike inimeste olemasolu eeldada on minu arust kerge paranoia ilming. Aga võõraste inimeste puhul võiks ikka natuke skeptiline olla või nii. Minu silmis on see sama, kui ma võtaksin oma perekonna fotoalbumi ja läheksin tänavale seda võõrastele ette näitama (oh, ma juba tunnen, et need minu vaatenurgad siin ärritavad rohkem kui ühte beebiblogijat. Aga ma tõesti arvan, et iga inimene otsustagu ise, kui suur osa tema elust on internetis avalik ja seni, kuni laps seda otsust veel vastu võtta ei saa, siis ei ole tal järelikult aeg internetis avalikult figureerida).

 

Avalike postitustega on üldse see lugu, et FB näitab hea meelega kõigile, mis avalikele postitustele kes kuidas reageerib. Niisiis ma alati enne Like vajutamist või kommenteerimist veendun, et tegemist ei oleks avaliku postitusega või justnimelt avaliku postitusega, mida ma arvan mu sõpradele meeldivat (ma tean küll, et teile meeldib, kui ma naljakatele kassivideotele ja tordipiltidele Like vajutan… :)). Aga kui keegi on avalikult jaganud oma lapsest fotot, siis ma juba seepärast ignoreerin seda, et kui lapsevanem ise ei taha oma lapse anonüümsust säilitada, siis vähemalt mina ei aita sellele anonüümsuse vähenemisele kaasa. Kusjuures FB otsib ka kogu aeg võimalusi, et inimesed postitaksid avalikult. Näiteks tekkis ca kuu aega tagasi võimalus lisada oma lehele “featured photos” ehk fotod, mida tahate esile tuua. Aga see on mainitud õige väikselt, et need fotod, mis te esile toote, muutuvad hetkega avalikkusele nähtavaks.

 

 

Ma vist kõlan selle jutu lõpuks ikka täiesti paranoilise inimesena. Eriti arvestades seda, et ise ma olen blogija, kes jagab oma argipäevaelu avalikult. Tegelikult räägin ma ju teile lugusid, teen palju nalja ja näitan oma meelsust. Aga oma päris elu ja emotsioonid ja selle, mis elust elu teeb, jätan ma pigem enda ja lähedaste inimeste ringi.

 

Kui ma oma isiklike asjadega olen ehk üleliia salatsev, siis Kaju Köögi FB lehel ikka hoian elu üleval (välja arvatud praegu, kui ma üldiselt puhkan). Näiteks arvestan sellega, mis kell peaks postitama, et rohkem inimesi postitust näeks. Üldiselt mu postitused ongi ajastatud – teen need hommikul valmis, aga panen automaatselt postitama päevasel ajal. Nii juhtub tihti, et te kommenteerite postitust, aga ma ei vasta, sest tõenäoliselt ma isegi ei ole arvuti taga too hetk, kui postitus ilmub. Ka on teada fakt, et FB näitab ette rohkem neid postitusi, mida kommenteeritakse. Miks muidu edevamad blogijad ärgitavad teid kogu aeg jätma kommentaaridesse oma arvamust või “viimast fotot telefonist” vms. Niisiis oma leht ja selle promomine on ikka täiesti omaette maailm. Puhas äri 🙂

 

Üldiselt tahan ma oma pika jutu lõpetuseks öelda, et sotsiaalmeedia vajab teadlikku lähenemist. See ei ole juba ammu anonüümsete netisõltlaste kokkutulek, vaid elementaarne osa meie elust. Niisiis tasub enne klikkimist alati mõelda, mis kuvandit te endast luua tahate.. ja kas te ikka tahate vangi minna selle nimel… 😀

 

 

Oh, ma olen nii palju kirjutanud, et retsepti trükkimise ajaks on kirjutamise isu otsas… 🙂

 

Baklažaanirullid feta ja päikesekuivatatud tomatitega

 

3-4 baklažaani

250 g päikesekuivatatud tomateid

2-3 sl seesamiõli

4 küüslauguküünt

300 g feta juustu

Värsket basiilikut

200 g juustu

Võid

Soola-pipart

 

Lõika baklažaanid ca 0,5 cm viiludeks ja maitsesta soolaga. Lase natuke seista. Seni purusta blenderis päikesekuivatatud tomatid küüslaugu ja seesamiõliga. Määri suuremat sorti ahjuvorm võiga.

Kuumuta ahi 200 kraadini.

Prae baklažaaniviilud kõrgel kuumusel natuke pehmemaks, et neid oleks parasjagu mugav rulli keerata. Määri igale rullile natuke feta juustu ja päikesekuivatatud tomati pastat, puista peale värsket basiilikut, jahvata musta pipart ja keera rulli. Laota saadud rullid ahjuvormi ja puista peale riivitud juust.

Küpseta baklažaanirulle 20 minutit fooliumi all ja 20 minutit ilma fooliumita. Puista valmis roale peale värskeid basiilikulehti.

 

Save