Mozzarella ja serrano singi suupisted

Kui te ei soovi kulutada oma elu minu hala lugemise peale, siis soovitan teil heaga kuni järgmise pildini kerida..

Mul on mure. Viimasel ajal tunnen vajadust oma mula blogis filtreerida ja ei suuda enam kirjutada päris järjest kõigest, mis sülg suhu toob (sain täiskasvanuks?). Esiteks, on mul siin mõni tähenärija, kes aina õigekirja ja sõnavara kallal nokiks… Okei, tegelikult on probleem selles, et ma ei tunne end enam piisavalt anonüümsena. Haha, päris rumal peab ikka olema, et oma päris nime all blogides mingit anonüümsust otsida. Need, kes ise ei blogi, ehk ei mõistagi seda, aga nii tihti on blogimine justkui musta auku kirjutamine – paned aga oma mõtted kirja, heal juhul saad mõnelt võõralt või läbi interneti tuttavalt paar kommentaari ja that’s it! See justkui oleks sinu tekst, sinu mõtted ja sinu blogi, aga sealjuures ei ole see päris-päris. See on virtuaalne. Justnimelt see virtuaalse “anonüümsuse” tunnetamine on see, mille abil ma teen siin aina rumalat nalja ja kirjutan asju, millest päris igaühega päriselus ei räägigi. Sõpradega ikka, aga juhututtavatega ja tööalaste tuttavatega kindlasti mitte.

Paar kuud tagasi juhtus selline lugu, et paari päeva vältel alustasid mitu inimest minuga vestlust mu blogi teemal. Sealjuures olid need inimesed, kes minu teoorias ei loe üldse blogisid. Rääkimata toidublogidest. Noh, näiteks asekantslerid. See oli äärmiselt meelitav, aga samas oleks nagu keegi mulle paremhaagi makku virutanud (kui te vaid näeksite, kuidas ma üldse päriselus käitun, kui keegi mu blogist rääkima hakkab). Pärast seda ma lihtsalt ei saagi päris vabalt lolli nalja blogis teha. Headel päevadel suudan seda siiski ignoreerida, aga neid häid päevi on väheks jäänud. Ülejäänud ajal toimub mula filtreerimine.

Varem ma ikka imestasin nende toidublogijate üle, kelle jutud olid aastaid nõnda põnevad ja blogi jutustas lugu, aga tänapäeval postitavad ainult juba ajakirjades ilmunud retsepte, eessõnadega, mis on sama põnevad, kui Selveri retseptikalendri lugemine (siinkohal ma tsiteerin kedagi, aga ei mäleta, keda :)). Aga nüüd mõtlen, et ehk ka nemad jõudsid selle punktini, mil blogi päriselusse sisse sõitis.. Samas, on tuhandeid naisi, kes jagavad kogu maailmale oma perekonna igapäevaelu, laste paljaste pepude fotosid ja ometi neil ei näi mingeid komplekse esinevat. Mis mul siis ometi viga on? See oli retooriline küsimus, millele vastuseid ma igaks juhuks ei oota.

Sealjuures ma ei ütle, et mu blogi liialt palju loetakse. Absoluutselt mitte. Keskmiselt 30 000 klikki kuus. Seda ei ole ju ometi palju (noh, nagu üleüldiselt blogimaailmas ei ole seda palju, minu tillukese blogi kohta on see number ikka üüratu). Aga kui hakata mõtlema, et nende klikkide taga on inimesed. Tuttavad inimesed. Tööalaselt tuttavad inimesed.. Oeh.. Miks ma ometi ei tulnud selle peale, et algusest peale anonüümset toidublogi pidada? Oleks praegu näiteks Laelamp ja absoluutselt ei pabistaks.

Mida ma selle pika jonniga öelda tahan? Ah, ma ei teagi. Eit olen. Kui blogi ei loeta, ei ole rahul, kui blogi loetakse, ei ole ka rahul 😀 Esimese maailma probleemid. Võtan end nüüd kokku ja ja.. kirjutan, mis tahan!

Täna, muide, on mul pidupäev – täpselt kaks aastat tagasi tegin ma oma päris esimese tordi! Ei, ma ei pea tordipäevikut. Kallis Facebook andis mulle sellest hommikul teada. Aga õnne võite sellegipoolest soovida.

Mozzarella ja serrano singi suupisted

150 g serrano sinki

300 g mozzarella kirsse

3 küüslauguküünt

1 tšillipipar

Oliiviõli

Sool-pipar

Haki tšilli peenelt ja purusta küüslauk. Sega mozarella küüslaugu, tšilliga, oliiviõliga, soola ja pipraga. Jäta külmkappi maitsestuma vähemalt 30 minutiks. Võta mozzarella külmkapist välja, kuivata ja puhasta natuke* marinaadist ning seejärel mässi serrano singi ribadesse (iga serrano singi riba saab ca kolmeks teha). Serveeri kohe.

*Kui sööjad pelgavad teravat tšillit ja küüslauku, siis pühi mozzarella täiesti puhtaks.