Burgundia veiselihapada

See nädalavahetus ma meenutasin oma nooruspõlve aega. Noh, nii 5 aasta tagust. Kui ei olnud veel kontoritööd, pangalaenu, kassi ja ja… blogi. Kui sai rohkelt ringi tantsitud ja vähe magatud. Nimelt käisin nii neljapäeval, reedel kui ka laupäeval väljas. Hea küll, neljapäevane väljas käik oli vägagi kultuurne – viisin abikaasa Gurmeeteatrisse kriminaalsele õhtusöögile. Teater ja toit 2in1. Kõlab ju ideaalselt? Ütleme nii, et etendus ise ei olnud just suurim elamus, aga samas suutis need 2,5 h köita küll. Aga toit. Ohh. Võib-olla ma ei saanudki teatrielamusest aru seetõttu, et olin toidust nõnda vaimustuses? Peakokk Mihkel Heinmets oli teinud nii õiged road – kokku pannud palju elemente, mis perfektselt kokku sobisid. Maitsed olid komplekssed, aga samas sulandusid ideaalselt. Ei, ma ei ürita siin toidukriitikut mängida, aga tõesti oli minu maitsemeeltel pidu. Ja õige pidu peab lõppema ju ilutulestikuga.. mille tekitaski magustoidus olev plaksusuhkur. Natuke lapsik tunne tuli peale süües plaksuvat toitu ja itsitades (mul endal seisab kapis juba paar aastat see plaksusuhkur, sest ei oska seda kusagil ära kasutada – see hakkab ju niiskel magustoidul kohe sulama. Nüüd siis tean, et teinekord võin besee peale panna). Abikaasa jällegi sõi rahulikult ja ütles, et “täitsa hea on”. Ma kartsin, et ta pärast õhtusööki tahab burksi sööma minna, aga võta näpust, kõigest sõi kodus peotäie komme gurmeeõhtusöögi peale..

Tort sõbrannale, vol 1.

Reede ja laupäev ma enam nii kultuurne ei olnud, aga jätkem detailid kõrvale, sest mu vanemad ja vanaema loevad ka seda blogi 😀 Igal juhul oli väga lõbus taas Tallinna ööelu avastada ja tantsuliigutusi meelde tuletada. Laupäeva päeval pidin end loomulikult korraks kokku võtma, sest oli vaja teha kaks tordikest sõbrannadele.. väsimusest värisevate kätega. Kerge see ei olnud, aga hakkama sain! Ütleme nii, et enam pole nagu vanal heal tudengiajal, kui sai Prahas peolt ühikasse jõutud kell 6.50 ja 7ks loengusse mindud (jepp, tšehhide arust on täiesti okei kell 7 hommikul loengutega alustada) ja terve päev jalul püsitud. Nüüd veedaks päeva voodis seriaale vahtides ja toidublogisid lugedes.. Pühapäeval jõudis koju ka abikaasa ning sõime koos kenasti burksi. Mida veel pärast sellist nädalavahetust süüa? Naljakas, et ma olen ta nii ära hellitanud, et pärast burksi söömist “tundis ta, kuidas on rämpsu söönud”. Õudne eks? Varem käisime korra kuus vähemalt burksijahil.

 Tort sõbrannale, vol 2.

Kui nüüd lõpuks asjaliku jutuni jõuda, siis kindlasti on mõni näinud sel kuul Oma Maitses (ja veel mõnes ajakirjas) taas minu kirjutatud arvamust multikeetjast.. ja ülejäänud tõenäoliselt nägid minu rõõmukilkeid Kaju Köögi FB lehel 😀 Kuna ma lubasin toidualastele pakkumistele JAH öelda mingi aeg, siis nii läkski, et kirjutasin jälle multikeetja kasutamisest. Mu blogisse on jõutud üksjagu otsinguga “multikeetja retseptid” ja kui ma huvi pärast sama asja guugeldasin, siis selgus, et peale minu blogi ja multikeetja müügikuulutuste ei olegi rohkem vasteid 😀 Niisiis tundus hea mõttena ajakirjas ka multikeetjas küpsetatava keeksi retsepti jagada. Küll ma ei jaganud seal veiselihapada retsepti, mida otsustasin siis blogis jagada. Pealegi, oktoober on veiselihakuu, aga mina olen seda nõnda pikalt ignoreerinud.

Ilmselgelt, kui ilm on ilus ja ma südamest pingutan ka, siis suudan viisaka toidupildiga hakkama saada. Kahju, et seda harva ette tuleb.

Burgundia veiselihapada on selline roog, mille puhul saab kasutada rohkelt fantaasiat. Üldiselt peab selles olemas olema kindlasti veiseliha ja punane vein. Ülejäänud komponendid võib lisada oma äranägemise järgi (üldjuhul on nendeks näiteks sibul, küüslauk, tomatipasta ja porgand). Ürtidest sobivad roale – loorber, tüümian, rosmariin ning petersell. Roa kõrvale tasub pakkuda sama veini, mis läheb hautise sisse!

Burgundia stiilis veiselihapada

1 kg veiseliha

3 sl nisujahu

200 g suitsupeekonit

5 dl punast veini

5 dl lihapuljongit

4 sl tomatipastat

1 loorberileht

5 küüslauguküünt

2 sibulat

300 g pruune šampinjone

1 tl tüümiani

0,5 tl rosmariini

soola, musta terapipart

Eelkuumuta ahi 160 kraadini.*

Lõika liha ca 5 x 5 cm kuubikuteks ja viiluta peekon. Pruunista liha pannil, lisa jahu ja kuumuta veel kord läbi. Aseta liha koos praevedelikuga paksupõhjalisse haudepotti. Nüüd prae samal pannil ka peekon kuldseks ja lisa lihale. Kalla potti puljong, vein, tomatipasta ja maitsesta. Pane pott ahju ja hauta liha üks tund. Tükelda sibul ja küüslauk ning lisa potti. Hauta veel kaks tundi. Viimasena lisa potti tükeldatud seened ja jäta pott ahju veel ca 30 minutiks. Kontrolli, kas liha on juba pisiavalt pehme ja vajadusel hauta veel.

* Kui valmistad toitu multikeetjas, siis kasuta liha ja peekoni pruunistamiseks poti põhjas praadimise režiimi. Seejärel küpseta liha veini ja puljongiga „moorimise režiimil“ vähemalt 4 tundi. Kahe tunni möödudes lisa sibul ja küüslauk. Seejärel 1,5 h pärast lisa seened.