Kana-suvikõrvitsa-kukeseenekaste

Kui te olete sattunud enda arust lihtsalt toidublogisse ja soovite alloleval pildil asuva roa retseptini jõuda, võite julgelt allapoole kerida, sest mul on täna tuju jutustada..

Mõni nädalavahetus on lihtsalt nii õige, et selle võiks nädalavahetuse definitsiooni näitena välja tuua. Seda siis kui välja arvata tagasihoidlik fakt, et mu abikaasa otsustas minuga puhkamise asemel niisama Ruhnu aerutada. Aga see selleks.

Mida siis mina tegin? Noh, esiteks tuli mulle külla väga kallis tsikk ja juba see tõotab head. Läksime aga koos Valklasse ja üritasime siis meeleheitlikult viimast augustikuu päikest ja viimase mustika vitamiine endasse maksimaalselt talletada. Nüüd ma olen valmis täiel rinnal sügisele vastu astuma ja jään ootama vihma, et saaks ometi seenele minna. Mustikad meenutasid küll pärast kuumalainet rohkem rosinaid, aga maitse oli oivaline.. eriti sidrunimaitselises kohupiimakoogis. Rannailma ei hakka pikalt kiitma, aga ütlen üht – isegi meri oli vähemalt 23-24 kraadi (Põhja-Eesti murdes loe: täielik supp). Laupäeva veetsime aga Viru Folgil… pärast seda kui sõbranna oli mind hommikul majast välja meelitanud kepikõndi tegema (okei, natuke luiskan, sest see oli tegelikult minu idee, ajendatud soovist mitte jooksma minna :)).

Mina olen loomulikult täiesti muusika- ja folkloorikauge inimene. Laulmine peaks mulle lausa seadusega keelatud olema. Aga olgem ausad, sellised suvised väliüritused ei olegi ju ainult muusika pärast loodud. Eks? Peamine on ikkagi sõpradega murul piknikut pidada ja jaurata. Hea küll, muusika oli ka päris tore. Kuna Eesti toidublogijad on viimasel ajal justkui isehakanud toidukriitikud, siis ei saa minagi maha jääda. Külastasime folgil kodukohvikut, kus serveeriti grillitud ahvena-lõhevardaid koore-kalamarja-tillikastmes, röstitud leiva, kapsasalati ning sidruniviiluga. Kohviku miljöö oli kodune ning lausa kutsus pikalt istuma. Või oli asi nendes ujukatega grillmeistrites? Ei saa mainimata ka õrnsoolatud lõhefileed, mis komplimenteeris nõnda hõrku lõunasööki ja jahutavat suvist õrnalt tsitruselist veini. Ah, et mis on kohviku nimi? Ma ei teagi, tasub järgmisel aastal poolpaljaste kokkade järgi orienteeruda..

Ahjaa.. meenus veel, et eelmisel nädalal sain 10. korda verd anda! See ei ole just suurem asi toidublogi teema, samas otsin alati võimalusi selleks, et ajada teisi inimesi samuti verd andma. Olgem ausad – mida teeb teile see, kui annate 400 ml oma verest ära? Ei midagi, peale selle, et saate parema enesetunde (kui te just oma verd samal õhtul siidriga ei asenda. Päriselt – don’t try this at home). Mis aga saab näiteks imikuga, kes on suremas ja vajab vereülekannet ning saab selle vere? Ma ikka alati vihastan siniseks, kui inimesed leiavad ettekäändeid, miks mitte verd anda. Kõige suuremad idiootsuse näited:

“Mul on endalgi verd vähe” – kui sina või mõni su lähedane on pärast õnnetust verest tühjaks jooksmas, siis saad teada, mis on vähe verd.

“Mul on niigi nii levinud ja tavaline veri, et küll teised annavad” – … sest kõige levinumat veregruppi ei ole ju ometi kõige rohkem vaja, eks.

“Ma kardan verd/nõela” – ma ka kardan paaniliselt ja teate, mis sellises olukorras tegema peab? Suck it up! Siiani hakkavad mul verd andes käed higistama ja värisema ning lähen näost nii kaameks, et arstitädid küsivad juba enne vere andmist, kas ma ikka tunnen end hästi. Ja teate mis? Olen ikka veel elus.

“Aga kui mu veri antakse roolijoodikule või vägistajale?” – aga kui see antakse roolijoodiku või vägistaja ohvrile?

Niisiis – jumala eest, kui teil tervis kannatab, siis leidke oma elus see 2 tundi, et head teha! Pealegi, isegi seadusega on ette nähtud 2 tundi vere loovutamiseks, mida tööandja on kohustatud tasustama.

Kui nüüd lõpuks ometi rääkida söögist, siis esiteks ei taha ma enam niipea ühtegi vaarika-mojito kooki teha. See on küll jätkuvalt ülimaitsev, aga natuke palju sai seda ühe nädala jooksul tehtud. Tegin isegi tellimusena 30 inimesele 2 kooki. Jah, olen päris mitmele inimesele tellimused ära öelnud, sest naudin suve ja pealegi pole kunstisoonega meister. Aga vahel lihtsalt kõik klapib – on isu meisterdada, tooraine on parajalt hooajaliselt värske ja tuleb tore tellija, kellele sobivad minu konservatiivsed kaunistused. Nii need kaks koogikest valmisidki!

Kuna aga augustikuus lubasin (taaskord) pöörata tähelepanu soolasele toidule, siis lõpuks ometi jõudsin ka selleni! Tänane retseptisoovitus on mõnusalt mahe, sügisene ja maitsev. Mul on sel aastal uus lemmik maitsekombinatsioon – suvikõrvits ja kukeseened. Antud kaste sobib hästi nii pastale, kartulile kui ka riisile.

Kana-suvikõrvitsa-kukeseenekaste

500 g broilerifileed

400 g kukeseeni

1 suvikõrvits

1 sibul

3 küüslauguküünt

200 g toorjuustu

2 dl koort

1 tl pestot

Vahemere ürdisegu

Sool-pipar

Serveerimiseks – värske basiilik

Tükelda filee, maitsesta soola, pipra ja vahemere ürdiseguga. Prae pannil kuldseks ning pane kõrvale.

Kuni kana on pannil tükelda kukeseened, sibul, küüslauk ja suvikõrvits (pikuti neljaks ja siis õhukesteks viiludeks). Kui oled kana pannilt ära võtnud, pane sinna kukeseened ja kuumuta, kuni vedelik on haihtunud. Lisa kukeseentele sibul, küüslauk ja suvikõrvits. Prae kuni suvikõrvits on muutunud juba natuke pehmemaks. Lisa pannile tagasi kana, kalla peale koor ja lisa toorjuust. Maitsesta pesto, soola ja pipraga. Sega ühtlaseks ja lase veel kord keema tõusta. Serveerimisel puista peale värske basiilik.