Kartuli-fetasalat

Varem oli meil abikaasaga ikka kombeks suvel sõita nädalakeseks lõunasse suvitama. Üldjuhul oli selleks Lõuna-Eesti, aga teinekord eksisime Leetu ära. Nii tore on kahekesi looduses puhata – mees käib aga kalal ja naine korjab marju või loeb kaldal raamatut (loe: päevitab). Õhtul saab loodetavasti keeta tulel uhhaad või lihtsalt fooliumis kala küpsetada. Kahjuks vanad head ajad on möödas ja enam ei ole vaba nädalat suvel naljalt võtta. Eks siis peab leppima kõigest natuke pikema nädalavahetusega. Peaks mainima, et me oleme üsna vanaks jäänud ja metsas me enam ellu ei jääks 😀 Niisiis leidsime igaks juhuks vana hea autos magamise asemel majutuseks hoopis külalistemaja. Selgus ka, et abikaasa ei olnud isegi taskunuga kaasa võtnud 😀 Rääkimata sellest, et mul jäi paber maha (mis naine läheb üldse kodust välja ühegi taskurätita? Metsa minekust ei hakka rääkimagi..). Marjad korjasime aga tee äärest, ühest kaubikust. Sellised linnavurled me siis olemegi.

Ma ei saa mainimata jätta, et “sattusime” Dolce Vitasse sööma, Tartus. See võib kõlada natuke snoobilikult, aga selle põhjal, mis me süüa saime, julgen öelda, et Itaalias oleks see söögikoht suletud pärast esimese kliendi teenindamist. Juba ainuüksi sai, mis on Itaalias alati ülimaitsva kooriku ning pehme sisuga, oli lihtsalt üleni nätske ja kleepus hammaste külge!!! Nii pasta kui ka risoto riis maitsesid nagu poekraam. Ja mis ajast risoto kastmeks on tulikuum supilaadne vedelik? Peaks mainima, et vana hea Vapiano on ikka tunduvalt itaallaslikum.

10357730_734483466611295_898998782908305734_o
Tubli mees püüdis kaks prisket haugi! Minule jäi külalistemaja duširuumi põrandal kala rookimise rõõm.

DSC02257
Romantiline grillimine lõkke kohal.. Mis siis, et külalistemaja grill.. 😀
DSC02262
Ta tegelikult üldse neid grillvorstikesi ei tahtnud, vaid nuuskis niisama ringi.. (selle pildi lisan ainuüksi seetõttu, et abikaasa arust oli täitsa mõttetu koeri pildistada. Pff. Sobib ju blogisse nagu valatult)
DSC02267
Elo kallis, Andres pakkus välja, et sellist koera võiks sulle pakkuda..
DSC02275
Ise püüan, ise söön! Haug rohke sidrunipipra sees (teadupärast on järvekalal muidu vängevõitu mudamaitse)

Nädalavahetuse lõpuks andis abikaasa teada (minu klassikalise “kallis, mis sa süüa soovid” küsimuse peale), et tema liha ei taha. Uskumatu. Igaks juhuks siiski tegin back up plan’i ehk  šoti mune ja keetsin veisekeelt. Pärast kartuli-fetasalati söömist läksid need käiku magustoiduna. Salati idee Nami-Namist. Poes olles olin küll üsna spontaanne ja salat sai üsna erinev 😀 Mina olin sellest ülivaimustuses, abikaasale maitses, aga jättis üsna külmaks. Mina sõin tunduvalt rohkem salatit, kui tema. Seda meie peres ei juhtu pea kunagi..

DSC02287

Soe kartuli-fetasalat 

500 g kartulit

200 g feta juustu

Paar oksa värsket basiilikut

2-3 küüslauguküünt

Tilli-rohelist sibulat

Musta pipart

Oliiviõli

Keeda väikesed värsked kartulid pehmeks ja pane kaussi. Pigista kohe kartulitele küüslauk ja sega läbi. Seejärel pudista sisse feta juust, lisa basiilik ning till ja jahvata hulka musta pipart, sega taas õrnalt läbi. Puista peale rohelist sibulat ja nirista oliiviõli. Serveeri kohe!

DSC02280

 

Share Button
2 Comments