Täitsa retseptivaba postitus ehk Kaju pere reisikiri, vol 2

Kui me oma mesinädalaid planeerisime, siis mina palusin kindlustada üks nädal tsiviliseeritud elu. Tean küll, et Tais on mõistlikum reisida seljakotiga ja otsida majutust ning seiklusi. Aga mu pea vajas natuke aega täieliku stressivabadust, kus ei pea millegi pärast muretsema. Koh Samui on selles mõttes üsna sobilik saar, mis pakatab turistidest ja nendele mõeldud mugavatest teenustest. Nii ka meie veetsime nädalakese nagu õiged lääne turistid elades basseinide ja spaaga hotellis ning süües hommikusöögiks viinereid, siis viskasime aga seljakotid selga ja rändasime edasi.

 

Viimased hetked valge turistina basseinis..

 

Meie, seljakotiränduritena 😀

 

Huvitav, miks minu naeratus laiem on?

 

Koh Samuilt sõitsime põhjapoolsele saarele nimega Koh Phangan, mis on kuulus seljakotirändurite (on selline sõna üldse eesti keeles olemas? :D) saar, puhta hipid kõik koos siin, juba laeval ei kohanud mitte ühtegi kohvriga turisti. Ka poodides ei leia enam võltse Fendi kotte, nagu ei leidu enam ka massaažisalonge iga 10 meetri tagant. Põhitegevusteks siin on vedelemine, elu nautimine, mida saadab pahatihti mõnuainete (eelkõige küll alkoholi) tarvitamine rahustava tümaka saatel. Saar täitub iga täiskuu ajaks pidutsejatest, sest siin toimuvad kurikuulsad täiskuupeod. Üheks õhtuks tuleb siia pisikesele saarele pidutsema kokku kuni 30 000 inimest. Meie tulime siia küll väljaspool piduhooaega (mis on igal kuul 3 päeva enne ja pärast täiskuud). Vaatamata sellele, isegi mina, väike linnatibi, tundsin end seal hipina, sest kogu saart katab ühtlane rahulik vibe (mulle tegelikult ei meeldi pidev välismaise sõnavara kasutamine, aga siinkohal tõesti ei leidnud paremat eestikeelset vastet olukorra kirjeldamaks). Ja eks turismivoo ühtlustamiseks üritatakse siin pidusid korraldada ka väljaspool põhihooaega – kogu saar on täis silte „poolkuu-pidu“, „musta-kuu-pidu“, „üldse-mitte-kuu-pidu“ jne.

 

Teadmiseks ka teile!

 

Ega meiegi väga teistest turistidest erinenud, põhitegevusteks meil samuti vedelemine ja mõnuainete tarvitamine. Haha. Ei, tegelikult, õllest kangema joogini ei jõudnudki. Elamiseks leidsime endale hüti, kahjuks siinkohal ma ei tee nalja. Lonely Planet isegi soovitas sellest kohast kiirema sammuga mööda jalutada, ent paraku minu tellitud nädal kuurordis sai läbi ja edasise majutuse valib abikaasa.. Ja kui tema valik oli 7 EUR eest hütis elada, siis mis mul saab selle vastu olla? Seda enam, et mereni oli hütist vaid 10 meetrit ja sedagi mõõna ajal. Vaade on aga suurepärane ja nautida sai ka päikeseloojangut, milleni me viimasel õhtul ka jõudsime..

 

Rahulolev mees oma hüti ees.

 

Elu nautimas.

 

Hea küll, ma ka tegelikult nautisin.

 

Edasi viisid meid öölaev ja buss ja tuk-tuk ja auto ja buss ja praam ja veel üks praam Koh Lantale. Me oleme siiani šokeeritud siinsest logistikast. Saad lihtsalt rinda ühevärvilise kleepsu, kuhu markeriga kirjutatakse sihtkoht ja siis reisid 14 tundi seitsme erineva transpordiviisiga, ei mingit piletit ega segadust. Iga kord eeldasime, et nüüd kindlasti jäetakse meid siia tühermaale, aga ei, kohale me jõudsime. Mis siis, et lubatud ajast 5 tundi hiljem.. Selle saare valisin ma välja täiesti subjektiivselt, lapates Lonely Planetit (okei, tegelikult tundus ülilahe üks kokakool, mille tuluga aidatakse kodutuid loomi. Arvake ära, kuhu ma homme lähen..) ja me pole üldse kindlad kauaks siia jääme, abikaasa soovib turismi-paradiisidesse edasi rännata..

 

Post see õhtu käiku ei läinud, sest striptiisitar oli kehvas tujus.

 

Ka söögikohtade osas „teeme järeleandmisi“ ehk siis sööme aina enam tänavasööki. Päris järeleandmiseks ma seda ei nimetaks, sest tegelikult saab ju tänavalt ülihead sööki. Minu lemmik on grillitud mais ja grill-liha. Aga põhirõhku püüan hoida mereandidel, mida võiks lõpmatuseni süüa, ja suppidel nagu Tom Kha Kai (huvitav, et siin see maitseb paremini, kui minu tehtud supp..), Tom Yum Goong. Ehk siis klassikalised turistid. Puuviljadest ei hakka rääkimagi – eks ananass, pomelo ja arbuus me (minu?) lemmikud ole, Duriani veel proovinud ei julge.. Minul on lisaks tekkimas kerge sõltuvus jää-puuvilja-kokteilidest..

 

Parimad toidud on ikka nendes “pere-restoranides”, kus põlvest põlve perekonna retsepte ja traditsioone järgitakse..

 

Night market

 

Lõpetuseks üks kaunis stiilne turist.

 

Klassikaline tänava-sööja ports..