Õnnelike lammaste tort

See, et ma olen värske blogija, ei tähenda, et ma poleks aastaid teisi aktiivseid blogijaid jälginud ja mõtetes nendega koos olnud 🙂 Nii olengi juba 4 aastat vähemalt imetlenud Nami-Nami retseptivõistlust “Tort isamaale”. Oh, kui uhkeid ja geniaalseid ideesid seal ikka kohtab! Soovitan eelnevate aastate töid kindlasti vaadata ja silma puhata. Juba ammu enne blogi tegemist rääkisin abikaasale, et kui ma üldse kunagi mõnest toiduvõistlusest osa võtan, siis justnimelt sellest! Mulle meeldib just selle võistluse formaat ja fakt, et võidavad originaalsed ja põnevad ideed, mis ei pea kuuluma ilmtingimata proffidele. Niisiis sel aastal otsustasin ka osaleda kahe tordiga. Kahjuks üks tort VEEL ei õnnestunud sellisena nagu oli minu vaimusilmas, teine aga küll. Irooniliselt ei õnnestunud mul absoluutselt pikalt planeeritud retsept, ent teine, mille idee isegi eile hommikul veel puudus, tuli kohe välja nagu vaja. Küll on hea, et endalegi täiesti ootamatult tuli pähe mõte soolasest tordist, sest muidu olekski osalemata jäänud..

Kui keegi minu käest küsiks, mis mulle meeldib Eestis kõige rohkem, siis kõhklemata ütleksin, et loodus. Ma lausa kasutaksin Eesti riigi definitsioonis lauset “maailma ilusaima ja mitmekülgseima loodusega maa”. Olen juba korduvalt maininud, et olen tõeline korilane, kel meeldib olla üksi metsas tunde ja omi mõtteid mõelda. Eks ka eriala valik oli samuti ajendatud armastusest looduse vastu.. Kui keegi aga küsiks, mis koht on see kõige Eestilikum koht Eestis, mis minu jaoks riiki defineerib, siis jällegi kõhklemata ütleksin, et Hiiumaa laiud, eesotsas Saarnakiga. Nimelt on see üks suurepärane laid, kus olen kooliajal paar suve veetnud. Ei, seal ei kohta Eesti sümboolikat, rahvusloomi (vist?) või muud sellist. Laiul elavad vaid lambad, kasvab rohkelt kadakaid ning laiuvad kaunid niidud.. Aga oi kui kodune ja mõnus koht see on! Kuna mul praegugi ei õnnestu vaimustust sõnadega edasi anda, siis püüdsingi seda oma “kodumaa-raskesti-defineeritavat-definitsiooni” edasi anda. Seega, pole hullu, kui te mu jutust nüüd aru ei saanud, vaadake torti!

Retseptist niipalju, et tegemist väga koduse ja eestipärase söögiga. Tordi põhjaks on röstitud ja riivitud must leib. Seejärel kodujuustu-hapukoore-mädarõika kreem. Kreemi peal soolaheeringas ning seejärel keedumuna. Tordi katmiseks lisasin kreemile südamest peenelt hakitud tilli, peterselli ja murulauku ning natuke želatiini. “Mets” on tehtud kergelt soolvees keedetud sparglist. “Niit” kaunistatud hernevõrsetega.

PS. Tordi nimetusest niipalju, et sõnadega mängimine on taotluslik. Eks te siis mõelge, kas õnnelikud on need niidul söövad lambad või … kellele see tort nüüd kuulubki??